suhteline vaikus. Loodearmee taandumisel enamlaste löökide all Eesti poole pidi ka Rahvusvägi võitlusse sekkuma. Teatavate põhjuste tõttu tegi Venemaa ettepaneku pidada rahuläbirääkimisi, mis esimesel korral läbi kukkusid. Läbirääkimiste jätkumisele tõmbas kriipsu peale Loodearmee pealetung, milles oli sunnitud osalema ka Eesti. Detsembris 1919 algasid ägedad heitlused Narva pärast, kuid eestlaste kaitse jäi püsima. Narva kaitselahingutega peeti Tartus paralleelselt rahukonverentsi. Eesti delegatsioon eesotsas Jaan Poskaga taotles vaherahu sõlmimist. Piiriküsimuses puhkesid vaidlused, kuid need lahendati. Vaherahu hakkas kehtima 3. jaanuaril 1920 kell 10.30. Sellega oli Eesti Vabadussõda lõppenud. Rahukõnelused siiski jätkusid, vaidluste tulemusena kirjutati 2. veeb 1920 alla lõplikule rahulepingule. Jaan Poska ja Eesti delegatsioon Tartu rahukonverentsil AITÄH KUULAMAST!
juulil ületasid Preisi väed Daugava jõe ning ähvardasid Liivimaa kubermangukeskust – Riia linna. Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Michael Andreas Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi. Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemis käigus jäeti 1812. aasta talvel maha Moskva, mis ka põletatud maa taktikat kasutades süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi. 7. septembril peeti Borodino lahing, mille
harukordne, see oligi Grande Armée. Napoleon lootis, et Venemaa tahab läbirääkimisi, kuid Venemaa saatis ka 450 000 meest vastu, kuid samas ei olnud seal eriti osavaid sõjardeid. Vene vägi oli väiksem ning hoidus otsustavaist lahinguist ja taandus. Peamine vastupanujõud oli 1. armee, mida juhatas baltisaksa päritolu kindral Barclay de Tolly, kes oli Venemaa sõjaminister ning sõjavägede ülemjuhtaja, kelle strateegilise sõjaplaani kohaselt taandusid Vene väed Venemaa sisepiirkonda, kaitselahingutega kurnates Napoleoni vägesid. Taganemisest tingitud ebapopulaarsuse mõjul aga määras Aleksander I Vene vägede ülemjuhatajaks 20. augustil jalaväekindrali Mihhail Kutuzovi. Vene sõjavägi jätkas ka Kutuzovi juhtimisel taktikalist taganemist ning taganemis käigus jäeti 1812. aasta talvel maha Moskva, mis ka põletatud maa taktikat kasutades süüdati, et mitte jätta Prantsuse vägedele provianti ning elamisvõimalusi. Borodino lahing 7. sept 1812
annaabi.ee 
