nendest ei saa ainuüksi kõige selle pakutava jaoks raha. Meie riigis kehtivad riiklike maksude määrad, milleks on: tulumaks 21% (võetakse inimeste palgast), sotsiaalmaks 33%, maamaks 0,1%-2,5%, käibemaks 20% (käibemaksu maksavad kõik kes pakuvad teenuseid ja müüvad kaupa), hasartmängumaks, tollimaks, aktsiisid, raskeveokimaks. Käibemaksust ja tulumaksust saadud raha kasutab riik palkade maksmiseks, riigiasutruste töö ülevalpidamiseks, teede korrashoiuks, kaitsekulutusteks jne. Ravikindlustusmaksu maksavad töökohad iga oma töötaja pealt ehk 13% selle töötaja palgast. Seda raha kasutatakse nende endi ravimiseks ning selle raha eest ravitakse ka neid, kes ise palka ei saa veel teenida - näiteks lapsi ja pensionäre. Sotsiaalmaksu näiteks maksavad töökohad iga oma töötaja pealt 18% selle töötaja palgast. Selle eest maksab riik pensione, ematoetusi ning lastetoetust. Sotsiaalmaksust, mida töötajad maksavad läheb üks osa nende tulevasse
muutuva ajaga. Veebruaris 1931 presidendiks valitud Pehr Evind Svinhufvudi algatusel sai Mannerheimist Kaitsenõukogu esimees ja peagi anti talle sõjamarssali auaste. Lisaks lepiti kokku, et sõja puhul saab temast sõjavägede ülemjuhataja. Kaitsenõukogu esimehena hoolitses Mannerheim väsimatult relvajõudude moderniseerimise eest. See kõik nõudis raha, kuid valitsus ja parlament ei pidanud kaua aega sõjaohtu tõsiseks ning kaitsekulutusteks eraldatud summad olid ebapiisavad. Olukord muutus alles 1939, kui rahvusvaheline olukord teravnes ning Mannerheim palus end nõukogu esimehe kohalt vabastada. Saavutati kompromiss, Mannerheim jäi kohale ja kaitsekulutusi suurendati oluliselt. Uutes oludes muutusid ka Mannerheimi sisepoliitilised tõekspidamised. Kui ta varem eitas igasuguseid kompromisse ja järeleandmisi endistele vastastele, siis alates 1933. aastast asus ta rõhutama rahva ühtekuuluvustunde vajadust.
Ka nn ühiskondlike gruppide huvid on äärmiselt erinevad. Huvigruppe iseloomustab eelkõige soov maksumaksjatelt kogutud raha enda huvides ümber jagada. Kõik huvigrupid tahavad riigipirukast tükki saada: mida suuremat, seda parem. Rikkad ei taha sisemajanduse koguprodukti (SKP) suurt ümberjagamist. Vaesed tahaksid aga SKP enda kasuks oluliselt ümber jagada. Pensionärid tahaksid suure osa riigieelarvest kantida pensionideks, sõjaväelased kaitsekulutusteks, üliõpilased stipendiumideks jne. Põllumajandustootjad on sügavalt veendunud, et riik on kohustatud neid eelarvest toetama. Toiduainete importijad arvavad aga, et seda pole üldse vaja teha jne. 2. Mis piiravad majanduspoliitika väljatöötajate ja elluviijate võimalusi? Majanduspoliitika väljatöötajad ja elluviijad ei ole oma otsustustes vabad. Nende võimalusi piiravad nende endi pädevus; kehtiv poliitiline kord; huvigrupid.
annaabi.ee 
