Pilar tahtis rääkida veel ka päevast, mil fasistid omakorda nende alevit rüüstama tulid, ent Maria takistas teda. Kui nad El Sordo juurde jõudsid, rääkis valvur Joaquin oma perekonnast ja fasistidest. Siis kohtusid nad El Sordo 'ga, kes oli viisakas ja rääkis Robertiga lihtsas hispaania keeles ja pakkus neile viskit. Tagasiteel laagrisse Pilar muutus näost kaameks ja tal hakkas halb. Pilar jalutas üksi edasi ja jättis Maria ja Roberti üksi metsa. Nad kaisutasid seal ja läksid ka laagrisse, teel tagasi mõtiskles Robert pikalt sellest, kuidas ta pärast õhkamist võtab puhkuse ja läheb Mariaga koos hotelli ja restorani ja viib ta Ameerikasse pärast sõda. Siis hakkas lund sadama. Robert ja Ferdinando läksid Anselmo 'le järgi. Anselmo 't piinas mõte, kas minna tagasi ja keelduda käsust või jääda ja kannatada. Ta jäi ja Robert jõudis temani ja oli uhke, et Anselmo oli ära kannatanud.
varahommikul jutustas Leemet Hiiele juhtunust ja Hiele pakkus see nalja, sest kujutas ette, kui pettunud vanemad olla võivad, Leemet polnud Hiiet varem sellisena näinud ja neiu paistis talle väga ilusana ja armsana - nad läksid ujuma, Hiie hüppas esimesena alasti vette ja talle järgnes Leemet, võtsid plaaniks jõuda kaugelt paistvale saarele, sest keset merd nad jääda ei saanud ja tagasi minna polnud ka võimalik, ühtäkki oli Leemet tüdrukusse armunud, nad ujusid ja suudlesid ning kaisutasid ja jutustasid kogu päev - neil tuli nälg ja Leemet sõudis saarele, nad unistasid sellel saarel ainsad elanikud olla, nägid jänest mööda kalpsamas, Leemet kutsus ta ussisõnadega enda juurde ja tappis ta toiduks, nad ehitasid endale onni ja tegid üles lõkke - kui Leemet oli läinud uusi puid lõkke jaoks tooma, sai talle selgeks, et nad pole saarel üksi, tuli välja, et seal elas tema „surnud“ vanaisa, ema Linda ja onu Vootele isa, kellel olevat kõik
hakkasin tema jutu järgi armastama enne, kui ma teid nägin. Oh, kallis Constance, ma leidsin teid ometi, ma näen teid lõppeks!» Ja mileedi ulatas käed proua Bonacieux'le, kes tema sõnu uskudes nägi vaid siirast ja ustavat sõpra naises, keda ta hetke eest oli pidanud oma võistlejaks. «Oo, andestage mulle! Andestage!» hüüdis ta mileedi õlale toetudes. «Ma armastan teda nii väga!» Mõlemad naised kaisutasid hetkeks teineteist. Kui mileedi jõud oleks olnud võrdne ta vihkamisega, siis oleks proua Bonacieux väljunud ta kaisutusest kindlasti surnuna. Kuna aga mileedi ei suutnud teda lämmatada, naeratas ta ja ütles: «Oo, kallis kaunitar, kallis väike naine! Kui õnnelik ma olen teid nähes! Laske ma vaatan teid!» Ja lausudes neid sõnu, neelas ta teda pilkudega. «Jaa, jaa, see olete kindlasti teie. Kõige selle järgi, mis ta mulle on jutustanud, tunnen ma teid nüüd ära, tunnen teid
annaabi.ee 
