Rimbaud’ „lihaseliselt lüürilist, kompromissitult otsekohest“ lüürikat peetakse sürrealismi eelkäijaks. Sümbolism kasutas otseste väidete asemel sümboleid ja vihjeid. Sümbolistlikud luuletajad püüdsid tabada tundeid ja meeleseisundeid, mis jäävad normaalsest teadvusest väljapoole – tajumuste häiretesse, segadikku. Mõjuallikateks olid dekadents („allakäik“) ja okultism – õpetus looduse ja inimpsüühika üleloomulikest jõududest, samuti vastuseis kainetele kodanlikele väärtustele. Loobuti pastoraalsest (maaelu idealiseerivast) traditsioonist. Teemad ja kujundid võeti linnaelust, rõhutades selle trööstituid, hallutsinatoorseid ja seadusevastaseid külgi. Hilisem prantsuse sümbolistlik luuletaja on Paul Valéry (1871 – 1945). Sümbolism levis hispaaniakeelsesse kultuuriruumi, kus selle nime „modernismo“ all tegi kuulsaks Nikaraagua poeet Rubén Darío (1867 – 1916). Tema kujundikirkust taotlevas luules korduvateks
kõnekunsti hakati taas eeskujuks seadma. Tema arvas, et kolm peamised retoorika eesmärgid on õpetama, liigutama, vaimustama (docere, movere, delectare). Kõnekunsti oma teostes kasutati paljusid Rooma kirjanikud. Nende hulgas on Caesar, Sallustius, Titus Livius, Tacitus. Rahvahulga mõjutamiseks peetud kõned on üldiselt jõulisemad ja afeteeritumad kui senati kitsale aristokraatsele ringile esitatud, milles pannakse rohkem rõhku kainetele argumentidele, ag aka keelepuhtusele. Oli ka 3 kõnestiili : atikism, kus hilgastati elegantsi ja filoloogilise õpetatusega ja sobis pigem haritud eliidi; asianism, mis oli emotsionaalne, kaunistatud, aga selge ja lihtne stiil; ja „Rhodose stiil“, kus kasutati rohkesõnalisus (copia verborum), samas liigset ülespuhutust vältides.
hingetäiuse järele. Romaanis "Õekesed" (1955) on huvifookuses ennekõike inimene koos oma soovide ja tungidega. Romaan kõneleb nelja 50-60 aastase vanatüdruku elust ühe katuse all. Pinge loob 5-aastase orvuks jäänud vennatütre saabumine õdede ellu. "Ohvrilaev"(1960) on äärimselt hoolikalt läbi mõeldud ülesehitusega romaan. Kooliõpetaja Martin Justus kirjutab raamatut Sokratesest, kes oli pühendunud puhta mõistuse teenistusse, kainetele ja loogilistele arutlustele. Sama printsiibi on M.Justus seadnud esikohale ka oma elus. Justussaadabperekonnasuvitama,jääbiselinnakäsikirjagatöötama.Ta jääbraskustesse Sokaratese viimaste elupäevade mõtestamisega. Oma elu viimaseid päevi ei pühenda Sokrates mitte mõistuse, vaid muusade teenimisele. M.Justus armub äkitselt noorde klaverimängijasse Isebeli hetkel, kui viimane on teinud otsuse oma elu lõpetada. Justuse "Ohvrilaeva" teekonna mõjul lükkab