Tuli siis Maie soovil oodata, kuni .Priidu teekonda võiks jätkata. Villu pani nüüd alles Maie maha; ta läks otsima ja a leidis hea peidupaiga kõrge ja paksu rägastiku keskel, kuhu üheainsa kitsä köha läbi võis sisse pääseda. Sinna istusid Mai ja Priidu maTia, kuna sepp rägastiku suu ees valvas. Metsas mühas vali tuul, käristas paksu pilverünka, mis seni taevast oli katnud, aegamööda lõhki ja puhastas kuu kahvatutele kiirtele teed. Valgus tungis uudishimulikult põgenejate urkasse, pani mändide okkad nõiduslikult läikima ja külvas metsa kohutavaid varjusid täis. Korraga arvas Villu kaugelt kuiva ja lühikest koera haukumist kuulvat. Ta kuulatas teravalt ja märkas, et haukumine Puidu mõisa poolt ligemale tuli. Sepa nahast käis külm värin läbi. Mai ja Priidu olid tema selja taha astunud. Kõik kolm vahtisid tumma kohkumisega üksteise otsa; kõik 200
kadusid tal küll mõtted vaimudest ja hauast, mis kunagi teda terve päeva olid vaevanud, aga selle asemel hakkas teda uuesti himurus kiusama. Ta vähkres rahutult oma asemel, tundes tõmmut tütarlast enesele nii lähedal olevat. Igal ööl maalis soniv kujutlus ta silmade ette Esmeralda kuju kõigis asendites, mis ta vere soontes keema ajas. Ta nägi, kuidas mustlastüdruk haavatud kapteni peal lamas, silmad kinni, ilus paljas rind Phoebuse veres, sel õndsuse hetkel, kui ülemdiakon ta kahvatutele huultele surus suudluse, mille leeki õnnetu isegi pool-minestanult tundis. Siis nägi ta teda jälle piinajate tooreste käte vahel poolpaljana, nägi, kuidas ta väike jalakene paljastati ja raudvintidega hispaania saapasse klammerdati, nägi ta väikest ümmargust säärt, nõtket, valget põlve. Nägi eriti seda elevandiluust põlve Torte-rue hirmsast riistapuust välja ulatuvat. Kujutles lõpuks noort tütarlast särgiväel, köis kaelas, paljaste õlgadega, paljajalu,
» «Aga ütelge ometi lõpuks,» küsis mileedi kõlatult, «mis toob teid minu juurde ja mida te minust tahate?» «Tahan teile öelda, et kuigi ma jäin nähtamatuks teie pilgule, pole ma teid ometi silmist lasknud.» «Te teate, mida ma olen teinud?» «Ma võin teile päevhaaval jutustada, mida olete teinud kuni tänase õhtuni alates sellest ajast, kus astusite kardinali teenistusse.» Uskumatu naeratus ilmus mileedi kahvatutele huultele. «Kuulake siis: teie olite see, kes lõikas kaks teemant ripatsit Buckinghami hertsogi õlalt, teie lasksite röövid proua Bonacieux'; olles armunud krahv de Wardes'i avasite oma ukse härra d'Artagnanile, arvates, et veedate öö krahv de Wardes'iga; olles arvamusel, et krahv de Wardes teid petab, tahtsite teda lasta surmata tema rivaalil; kui see rivaal oli'avastanud teie alatu saladuse, tahtsite teda tappa kahe mõrtsuka käe läbi, kelle saatsite
annaabi.ee 
