end vastamisi olematute süüdistuste ja absurdse «protsessiga», mis oma ülimas tabamatuses ja venimises on otsekui õigusemõist- mise paroodia kui ta vaid ei tunduks nii tõeline. Sündmustiku kogu traagikat kõrvale jättes on just kirjaniku poolt edasi antud tõelisuse ja käegakatsutavuse atmosfäär see, tänu millele lugeja suudab õigemini, on sunnitud «Protsessi» tõsise näoga lugema. See on toosama «kafkalik», teravalt väljajoonistunud, paranoiline, kahtlustustest ja takistustest umbne atmosfäär, mis sellest hoolimata igalt pool hulgaliselt petlikke võimalusi välja pakub (meenutagem «Protsessi» naistegelasi, Tintorellot või advokaati, keda kõiki Josef K. «süütus» huvitavat näib). Stseenide sisu edasiandmisel on Kafka stiil maalähedane ja realistlik, kuid arutlustes kohtu olemuse ning seal aset leidva üle vallandub peadpööritav, hullumeelne detailipeenus ja täp- sus, kalduvus spekulatiivsete loogiliste süsteemide rajamisse ja pedantismi
Muutuse või haiguse kogemus Fenomenoloogiline tasand kuidas patsient oma muutusi tõlgendab - Inimene ei saa ennast kõrvalt vaadata e tobjektiivselt aru saada kuidas käitumine on muutunud - Kahjustus võib varjutaa realistliku arusaamis oma seisundist - Inimesed üritavad ootamatuid olukodi ja igapäevaelus tekkivaid vigu ’ ära seletada’ - Vastupidiselt emotsionaalne reageerimine võib pt muuta enda suhtes kriitiliseks - Erineb neurootilist tüüpi enese-kahtlustustest mis on peamiselt elu-eesmrkide, väärtuste ja põhimõtete suhtes Kahjustuste profiilid - Diagnostiliselt on oluline sooritusmuster mitte üksikute testide tulemused, hinnta proportsionaalseid muutusi üldise sooritustaseme kontekstis - Soorituste profiilid erinevate haiguste korral võivad olla väga sarnased, erinevused nng funktsiooni kahjustuse osakaalus väga väikesed - Kaugelearenenud seisundite puhul on muutusi kõikide funktsioonide osas, sooritustase eri
Hirm ja valetamine ei ole aga üks-üheses sõltuvuses ja katsealuse hirm võib olla tingitud isiku järgmistest hoiakutest: a) politsei võib eksida. Süütu, kes läbib katsetamist detektoril, teab juba omal nahal, et politsei võib eksida ja ka eksib (seda tõestab tema sattumine kahtlusaluste hulka). Ta on andnud juba tunnistusi, et pole kuritegu toime pannud, kuid teda ilmselt ei usutud. Ta näeb, et detektori kaudu on tal võimalus kahtlustustest vabaneda, kuid kardab, et see ei tule jällegi veenvalt välja; b) politsei ei ole korralik. Inimene ei pruugi usaldada ja uskuda õiguskaitseteenistuste personali tegevuse eesmärke ja arvab, et neil on kombeks kõiki kahtlustada. Kui kahtlusalune on samal ajal mingi subkultuuri või vähemusgrupi esindaja, kus üldse suhtutakse politseisse põlgusega, võib ta olla veendunud, et protseduuri tulemusi tõlgendatakse igal juhul talle ebasoodsalt; c) tehnika ei ole eksimatu
annaabi.ee 
