läbitungimatus pimeduses. "AKADEEMIA" 8/1996, lk 1642-1665 Tõ1kinud Marju Lepajõe TEINE MEDITATSIOON Inimvaimu loomusest: et ta on tuntum1 kui keha Sattusin eilse meditatsiooni peale2 sedavõrd suurtesse kahtlustesse, et ma ei suuda neid enam unustada, ometi ei näe ka, kuidas neile lahendust leida; otsekui oleksin ootamatult langenud sügavasse veekeerisesse ja nii segaduses, et ei suuda jalga põhja panna ega mitte ka pinnale välja ujuda. Üritan siiski ja püüan uuesti minna sama teed mis eilegi seega jättes kõrvale kõik, mis vähimalgi määral kahelda laseb, täpsele nii, nagu oleksin teada saanud, [1642] et see on üldse vale;
mis rääkis juudi rahva pääsemisest Egiptuse orjapõlvest. Mind valdasid teda jälgides vastakad tunded. Ühelt poolt olin uhke isa nii tähtsa toimingu juures nähes, teiselt poolt aga oli mul justkui piinlik, et isa sellest rituaalist nii tõsimeelselt osa võtab, kuigi ta – ma teadsin seda ja haletsesin isa selle pärast – ei olnud usklik […] „Aga siin ei ole usuga tegemist“, selgitas mulle isa, kui teda oma kahtlustesse pühendasin. „See on puhas ajalugu, ajalugu, mis on meieni kandunud läbi aastatuhandete.“ Kool […] 1930. aastal läks Dagmar Tallinna 23. algkooli 3. klassi. See oli saksakeelne kool, mida kutsuti juhataja proua von Rammi järgi Rammsche Schuleks. […] Peale sakslaste õppis tema koolis eesti, vene ja juudi lapsi. […] Lisaks saksakeelsetele tegutsesid Tallinnas ka teiste vähemusrahvuste koolid, sest 1925. aastal
Seda oleks tulnud teha isegi sel juhul, kui see poleks vastanud tegelikkusele. Kuid seejuures polnud Saksamaa ka tõepoolest süüdi selles, et algas sõda. Mis siis juhtus sellise pooliklikkuse tulemusel. Ei koosne ju rahva-miljonid mitte diplomaatidest ja mitte elukutselistest juristidest. Rahvas ei koosne inimestest, kes on alati võimelised tervelt mõtlema. Rahvamass koosneb inimestest, kes sageli kõhklevad, looduselastest, kes kergesti kalduvad kahtlustesse, lähevad ühest äärmusest teise jne. Kui me lubasime kasvõi ainult kahtlusevarjulgi langeda oma õigsusele, oli sellega loodud juba terve kahtluste ja kõhkluste kolle. Mass osutub juba võimetu olevat otsustama, kus siis lõppeb vastase vale ja kus algab meie oma ebatõde. Meie mass muutub sel juhul usaldamatuks, eriti, kui meil on tegemist vastasega, kes nüüdsest ei korda enam selliseid rumalaid vigu, vaid taob
annaabi.ee 
