sajandi sotsiaalsete, majanduslike ja poliitilis-intellektuaalsete muutuste ilminguist, põhjustest või ka tagajärgedest, mis aga lugeja-kirjutaja perspektiivist sõltub . Mahtra sõda, mis noist protsessidest kõige eredama näitena on pälvinud suurimat tähelepanu nii rahvusromantilises-pateetilises ajalookäsitluses kui ka kirjanduses, võib nimetada ka 19 . sajandi talurahvarahutuste kulminatsiooniks Eestis. Juhan Kahki 1958. aastal ilmunud "Talurahvarahutused Eestis. Mahtra sõda" just ülal kirjeldatud probleemistikuga tegelebki. Käesoleva töö objektiks olev käsitlus jätkab autori 1954. aastal Moskvas kaitstud väitekirja "1858. aasta talurahvaliikumine Eestis" ning sobitub Kahki sotsiaalajaloolise suunitluse või perspektiiviga Eesti "uusajale" . Autor tõstab ka ise esile just teose ilmumisaasta - 1958 . aasta - kui 100 aasta möödumist
Pären Vilson Kaiust Mihkel Pent Kaiust Jüri Tulp Maidlast Jüri Tork Purilast Mihkel Tein Mahtrast Mart Metusalem Juurust Haavadesse surid: Kaarel Kabok Atlast, Jaan Livonka Juurust, Hans Richmann Maidlast. Jaan Kroon Maidlast poos end üles karistuse kartuses. Osavõtjate hulgas oli Mahtra, Maidla, Kaiu, Purila, Juuru, Atla, Kuimetsa, Harmi ja Hõreda talumehi. Rahvapärimuse järgi oli neid mujaltki Alust, Kodilast, Kose kihelkonnast. Arvuliselt võis osalejaid olla J. Kahki andmetel 700800, kindralmajor Issakov raporteeris tsaarile 10001500 mehest, mis on ilmselt liialdus. Teated Mahtra ülestõusust jõudsid põgenema pääsenud Rosenbergi, pastor Bergi ja mitmete mõisnike teadete kaudu kubernerini, kes palus isegi Peterburist abi. Lisavägi jäeti siiski saatmata ning kasutati olukorra ,,rahustamiseks" kohapealset sõjalist jõudu. Tagajärjed. Kohtumõistmine ja karistamine 1100 sõdurit piiras Mahtra 4
taasiseseisvumise vastaseid, kes ka ajakirjanduses sõna võtab. Oli AI eesotsas kuni 1951. aastani, peale teda on Viktor Maamägi kuni 196...? aastani. Tema on jällegi väga oluline nime ajalooteaduse sovietiseerimisel. Tema on see, kes nõukogustab suurest selle ajalookirjutuse. Ise tegeles ka natuke ajaloouurimisega, kuid hoopis olulisem on tema administratiivne poole. Kuni 1974. aastani AI eesotsas Kahk. Tema lahkus AI direkori positsioonilt edutamise teel. Kahki järel oli AI direktoriks Karl Siilivask kuni 1984. aastani, seejärel Raivo Pullat kuni 1990. aastani. Pööras suurt tähelepanu sotsialismiperioodi uurimisele. Nende asutuste puhul on oluline uurimisväline küsimus, et kus avaldada oma uurimustöid. 1944. aastal, kui NSV võim tagasi tuli, oli päeva korral sõjaeelsete ajakirjade taastamine. Neid uurimustulemusi tuli kusagil publitseerida. TA loomisega tuli päeva korral ka nende publikatsioonide ilmumine ning tegelikult kavad olis
annaabi.ee 
