Keskaja lõpul hakati linnades tulestiihia vastu võitlemiseks rakendama mõningaid tuleohutusabinõusid. Kehtestati teatud kord tulekahjude kustutamiseks. Tuletõrjealaseid sätteid leidub juba 13. saj. esimesel poolel Tallinnas kehtinud Riia õiguses. 1433. a. tallinnas möllanud ja ränka kahju tekitanud tuleõnnetusest jääb raekoda peaaegu puutumata. 2. oktoobril 1535. a. jõustus Poola kuninga Sigismundi nn. Magdeburgi õigus, kus muuhulgas leidusid sätted kahjutulede ärahoidmise, süütamiste ja süütajate kohta. Arvatavasti rakendati seda Eestis hilisemal Poola ajal. Kõigi vanematemääruste kohaselt kuulus tulekahjude kustutamine linnaelanike sundkohustuste hulka. Kõrvalehoidjaid karistati karmilt. Tallinna rae poolt välja antud vanim tulekaitsealane määrus on aastst 1555. Linn oli jagatud neljaks kvartaliks ehk jaoskonnaks: Rannavärava, Turu, Viruvärava ja Harjuvärava. Igasse
pole mõeldav. (Kodanliku Õhukaitse (KÕ) üldkava § 1, RT 1938, 54, 508.) Kodanliku õhukaitse ülesanded olid: 1) valmistada ette kodanikke enesekaitseks õhuohu vastu; 2) hoida alal korda õhukallaletungide korral; 3) organiseerida õhualarmi, moondamist, gaasiluuret, gaasikaitset ja aerobakterioloogilist kaitset; 4) korraldada sanitaarala ning esma- ja arstiabi andmist õhurünnakutest kannatanud kodanikkudele; 5) korraldada õhurünnakute tagajärjel tekkinud kahjutulede kustutamist, gaasistatud kohtade degaseerimist, rikutud veevärgi, valgustus- ja sidevõrgu kordaseadmist, liiklemisummistuste ja teiste üldiste kahjude kõrvaldamist; 6) valmistada ette ja korraldada kodanikkude evakuatsiooni paigus, kus see õhuohu tõttu tarvilik. Kodanliku õhukaitse ja tuletõrje juhataja oli Rudolf Vaharo. Eesti territoorium jagunes KÕ ringkondadeks, mis vastasid samanimeliste prefektuuride piirkondadele; ringkonna juhiks oli prefekt
", ,,Vesi ja tähed", ,,Mikrokosmos" ja ,,Välkude varjud". See tähistas juba pealkirjaga uusi algusi ja olemata lahendusi otsiva luule suunda(Aspel,1989). ,,Selles kogus avalduva kujutluse rajuline, järskude jõnksude ja lühisulgude kaudu pööritsev lend meenutas sürrealistliku lahtimõtestus innu hiilgeaega Prantsusmaal, kahekümnendail aastail. Ükski dissonants polnud küllalt pinev, ükski kukerpall küllalt spontaanselt vaba!"(Aspel,1989) ,,Lauka ratsu rautet/ murdlainete sära ja kahjutulede/ käraga Lauka ratsu kanna/ ühe kivi sõnum/ mis toidab mardikaid..."(,,Lauka ratsu") Tundus nagu oleks Laaban tahtnud ihuüksi teostada eesti kirjanduses seda pööret, mida mujal taotlesid terved rühmitused. Eelnevate töö oli küll luuletaja eesmärgile jõudmist lihtsustanud, kuid tema enda rahuldamatuse raev ja sõnatulv näisid põhjatuna. Sellest teosest jääb lugejale meelde imelisi sümbolite tähekujusid
annaabi.ee 
