filtratsiooniala väljavooluala esomeetriline toiteala ase kaev kahja põ evvee tas arteesiakaev e kihtidevaheline vesi päevad aastad/ regionaalne veepide kümnendid
Ohverdamine on niisama vana kui usk. Ohverdades avaldab ta oma nõrkust ja jõuetust kõrgema väe ees. Ohverdamise komme kõigi maailma rahvaste seas tunnistab, et see komme inimese südame sügavast tarvidusest välja on kasvanud. Muistsed eestlased ohverdasid juba ammu enne ristiusu tootjate ilmumist. Oma ohvreid nimetasid nad harva ohvriteks, enamasti kutsusid nad neid andideks, aga võimalik ka, et kahjaks. Joogiohver vähemalt kandis vanade eestlaste suus tavaliselt kahja nime. Ohvril on mitmesugune tähendus. Ohver tahab kas kõrgemat olevust inimesele armuliseks, heldeks meelitada või kõrgemale olevusele armastust ja tänu avaldada, aga ka kõrgema olevuse viha lepitada ja ähvardavat hädaohtu eemale saata. Suurema jagu ohvreid püüab kõrgemalt olevuselt armu ja abi; niisuguseid nimetame palveohvriteks. Oma olemuse poolest on ohvrid verised ja mitteverised. Veristeks ohvriteks loetakse
joodi ka värsket, vaevalt käärima hakanud õlut ning viidi seda naabritelegi maitsta. Õllel oli vanasti külaühiskonnaelus tähtis koht. Õlut joodi nt koormiste tasumise päeval, pulmades, varrudel, harvem matustel, aga kindlasti jõuludeks. [] Tingimata kuulus õlu esivanemate hingede, viljakuse- , kodu- ja veehaldjatele toodud ohvriandide hulka. Lõuna-Eestis nimetati ohvriõlut kahjaks. Loomade edendamise heaks joodi karjakahja, põlluviljakuse soodustamiseks rukki- ehk rüäkahja. Kahja joomisel kallati haldjatele mõeldud osa maha. Setud tõid õlut ohvriks viljakushaldjale Pekole, vändralased Tõnnile, saarlased veevaimudele ja maaemale, pruudid pulmas uue kodu õues ja hoonetes koduhaldjatele jne. [] Õllest valmistati vanal ajal erilist pulmatoitu soeõlut ehk peergast. See oli soojendatud õlle ja leiva pudi, mille lahjendamiseks lisati piima või vett, magustamiseks mett, siirupit või 15 suhkrut
annaabi.ee 
