Pimedas surmavallast Saad vaevalt süttida, kui algab jahtumine, läbi viib mõtete lend. ja uhmjat udu ujub pahinal. Hing kaugust kirgab veel, kui algab lahtumine Tuul aina puhub ja puhub. ja piksed pimenevad kahinal. Aiman tas iseend See, mis meid ligindab, on lahkumine. nägevat päevades, kuhu Öö. õisi on varisend. Uni. Õli vaikib tahi all.
mõned lehed puu ladvas olid muutunud kollakaks . Sealtpeale hakkas puna nõrguma allapoole . Nüüd on vaher peaaegu üleni punases rüüs , ainult alumistel okstel on ükskuid kollaseid lehti , Tuulevaiksetel päevadel , kui lehed ei liigu , näivad värvid sügavamad . Punane on metsavaikuse värv . Milline on hingevaikuse värv ? Varsti , tean seda , võtab sügis mu puu riidest lahti . Algul vabastab kaela ja õlad, aga ühel päeval variseb punane rüü kahinal rohtu ning vaher jääb alasti . Päeval näen ma alastust , õhtul , kui hämardub , mõtestan . Ja sellesse ühtaegu siivsasse ja siivutusse alastusse sugeneb siis midagi tuttavliku ja igatsusi äratavat. Täna tahtsin vahtralt murda vaasi ühe oksa . Ei leidnud ainsatki ülearust , mis oleks mulle sobinud . Tulin tuppa tagasi ja asetasin vaasi aknalauale nii , et vaher jäi otse vaasi taha . Nüüd võisin aknast välja vaadates näha vaasi vahtraga.
Sind ahistan ma, oma kaitsjatari. ...kaks sõna hääbumatust muinasloost... Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma Saad korra rüübata, kui algab lahtumine. Käest puruks kukub kilgendav kristall. Saad vaevalt süttida, kui algab jahtumine, ja uhmjat udu ujub pahinal. Hing kaugust kirgab veel, kui algab ahtumine ja piksed pimenevad kahinal. See, mis meid ligindab, on lahkumine. Öö. Uni. Õli vaikib tahi all. Et elujõud on ulmamahtumine, ei enam meelde tulegi vist tal... Kuigi on nii palju lilli... ÖÖsel nägin und ja unes meenus mulle miski. Aastate eest ühel kevadel olin metsas. Seal sattusin lagendikule, mille äärtes kasvasid imeilusad ülased. Kui ma neid silmitsesin, märkasin, et üks neist vastab mu pilgule.
annaabi.ee 
