ning olevik. Mitmetes keeltes on ka tulevikuvormid konkreetsed, eesti keeles aga võiks neid ainult konstrueerida justkui abistavaid sõnu kasutades. Näiteks: ,,saab olema, saab toimuma". Eesti keeles puudub morfoloogiline tulevikuvorm väidab ,,Eesti keele käsiraamat." [Erelt, M. jt., 2000, lk. 369] Aeg armastuseks ja aeg vihkamiseks, aeg külvamiseks ja aeg kitkumiseks, aeg õmblemiseks ja aeg ülesharutamiseks, aeg järelemõtlemiseks ja aeg kahetsuseks nii kõneleb eestlane. Sõna ,,aasta" tähendus on tulenenud sõnadest ,,ajast aega" ja ilmselt tähendabki ,,aeg sama ajani" [Vahtre, L., 2000, lk. 36]. Vaatame, mida kostab meile von Wright kreeklaste ajakäsitluse kohta: ,,Kreeklaste kohta võib ütelda, et nii nagu nad teatud mõttes eitasid ruumi, ... eitasid nad ka aega ehk kõigi üksiknähtuste ühist meediumi. Aeg, ütleb Aristoteles, on vahemaa kahe nüüdsuse vahel. Ruum on vaheruum ja aeg on vaheaeg, intervall
põgenetakse selle eest niivõrd, kui see on võimalik. Sellepärast paneb Kant stoikute hüüdlause kõrvale: "Harju juhuslikke kannatusi kandma ja sama juhuslikest elurõõmudest loobuma epikuurose rõõmsa südamega. Sest, kellel peaks rohkem olema rõõmsameelsust, kui sellel, kes oma kohustusi täidab? Sellepärast astub Kant ka munkliku askeesi vastu välja. Iseenda ristilöömine ja lihasuretamine kõlbavad küll süütunde äratamiseks, kuid mitte moraalseks kahetsuseks. Samuti ei ärata nad rõõmsameelsust, mis vooruslikkust saadab, vaid ennemini sünnitavad nad salaviha voorulikkuse käsu vastu. 3. LÖPPSÖNA Kanti lootus viia oma süstemaatiline töö samasugusele täiusele nagu kriitiline töögi ei täitunud. Tal oli plaan kirjutada transtsendentaalse filosoofia süsteem, mis haaranuks kõike - Jumalat, inimest ja maailma. VII. KANTI VÄÄRTUS JA KRIITIKA 1. Mõningaid kriitilisi märkusi a) Süsteemi sisemise järjekindluse suhtes
kontor, kus nad oleksid pidanud viibima; see viimane tuba oli sünge ning täis pabereid. Väljuti kontorist, mööduti köögist paremat kätt ja jõuti vastuvõtutuppa. Kõik need üksteisega seotud ruumid ei sisendanud Porthosele just meeldivaid mõtteid. Avatud uste kaudu pidi olema kuulda iga öeldud sõna. Peale selle oli ta möödudes heitnud kiire ja uuriva pilgu kööki ning veendunud, et advokaadiemanda häbiks ja tema enese suureks kahetsuseks ei näinud ta seal seda tuld, elevust ja liikumist, mis tavaliselt hea eine eel valitsevad selles maiuse pühapaigas. Advokaadile oli kahtlemata teatatud visiidist, sest ta ei väljendanud mingit üllatust, nähes Porthost, kes talle lähenes küllaltki sundimatu ilmega ning viisakalt tervitas. «Me oleme sugulased, nagu näib, härra Porthos,» ütles advokaat ja tõusis käsivartele toetudes veidi oma pilliroost tugitoolilt. 356
annaabi.ee 
