.. Kui oskad unistada, kaotamata end unistuste võrku, ja mõelda, ilma et mõtted sind täielikult haaraks... Kui suudad vaadata õnnele ja õnnetusele näkku, eelistamata neist kumbagi... Kui suudad silmagi pilgutamata jälgida, kuidas su tõde ebasiira huultel valeks sulab ja kuis kõik sulle kallis ühekorraga kokku variseb ja asuda seda siis surmapõlglikult uuesti üles ehitama... Kui võid oma elu kõik annid üheainsale kaardile panna ja need kaotada ning seejärel midagi kahetsemata uuesti alustada... Kui suudad oma närbunud julguse taastada ja pidada vastu ka siis, kui ainus, mida teha saab, on öelda: pea vastu! Kui oskad ennast alandamata vaestega rääkid ja end ülendamata kuningatega kõndelda... Kui ei sõber ega vaenlane saa sind kahjustada... Kui sulle on kõik inimesed ühtemoodi kallid... Kui oskad halastamatu minuti kuuekümne unustamatu hetkega sisustada...
Yolo Ma panin pealkirjaks kõigile tuntud sõna "yolo", mis on siis lühend inglise keelsest lausest You only live once. Ma valisin selle tsitaadi sellepärast, et me saaksime aru, et elu tuleb elada täiel rinnal, kuna meil kõigil on vaid üks elu. Minu tutvusringkonnas on palju selliseid eakaid inimesi, kes järgivad seda põhimõtet ka soliidses eas. Tean üht Härrat, kes on juba 72 aastane, aga alles paar aastat tagasi tegi ta lõpparve päästjana, nimelt ta oli tuuker, kelle elu ei ole teps mitte lihtsamate killast. See Vanahärra kulutab oma päevasest energiavarust 100% täielikult ära. Hommikul tõustes ei lähe ta unisena söögilaua taha lehte lugema, vaid paneb spordiriided selga ja jalgrattaga sõitma. Peale trenni suundub ta tööle, nimelt see Härra on turvamees. Peale tööl käimise on tal palju hobisid, näiteks talviti käib ta jääaugus suplemas, suveti peab vahti rannas rannavalvurina. Kõige muu kõrv...
hästi säilinud kehas, vaid pigem külg ees sisse lennata, sokolaadi tahvel ühes ja veiniklaas teises käes, keha kasutatud ja kulunud ning karjuda : " Isver, milline reis!" . Ja kui lõpuks tuleb silmitsi seista surmaga, peab tunda, et sa oled elanud, kasutanud ära kõik, mida elu sulle pakkunud on, nautinud iga viimsematki hetke, naernud ja nutnud. Minu elu kutse ? Elada nii nagu keegi veel elanud ei ole ja kunagi ei ela. Kahetsemata ainsatki hetke ja tagasi vaadates vaid naeratada. Lihtsalt elada. Andra Nõlvak Tallinna Nõmme Gümnaasium Juhendaja: Ivi Eiche
Vend aga tõuganud teda tulises vihas kui koera jalaga eest ära, lasknud õe eksitaja tuppa kutsuda ja löönud mõõgaga tema pea otsast maha, nii et veri preili peale langenud, kes ehmatusest ära minestanud. Siis käskinud rüütel keset tiiki jää sisse augu raiuda, vedanud ise õe karvupidi sinna ja lükanud ta elusalt üle pea jää alla vette; ise jäänud ta nii kauaks augu kaldale valvama, kui viletsal loomal enam elupäästmise lootust ei võinud olla. Aga et õnnetu preili pattu kahetsemata vägivaldset surma oli leidnud ja kirikliku õnnistamiseta märga hauda pidanud langema, sellepärast ei võinud tema hingele seal rahupõlve tulla, vaid rahuta hing pidavat igal ööl küünla viisil tiigi peal paistma. Kui kirikuõpetaja vanarauga juttu kuulda saanud, läinud ta ühel päeval lootsikuga sinna kohta tiigi peale, kust öösine tulevalgus tõusnud, õnnistanud matmise sõnadega hauapaika ja pidanud pika palve, misläbi preili hing igavese rahu osaliseks oli saanud.
katmiseks kasutada.Tulu oli tõepoolest väike: 87 dollarit ja 10 senti. Thoreau elukorraldus ajast ei sõltunud. Tal ei olnud majakeses ei kella ega kalendrit. Ta veetis oma aega kirjutades ja teda ümbritseva looduse - taimede, lindude ja loomade imet ja kaunidust uurides. See ei olnud erakuelu. Concordi linnas käis ta peaaegu iga päev ja kutsus harivateks vestlusteks teisi oma majakesse. Kahe aasta möödudes lahkus ta oma majakesest midagi kahetsemata. Ta pidas sealveedetud aega piisavaks oma eesmärgi saavutamisel - kogeda lihtsa elu vaimseid plusspooli. Ta tundis ka, et teda ootasid ees uued elukogemused. Oli aeg liikuda edasi ja uurida teisi võimalusi. Waldeni tiigi ääres kogetu põhjal otsustas Thoreau, et inimene vajab tegelikult ainult nelja asja - toitu, riideid, peavarju ja kütet. Vaatamata sellele, et Thoreau on kirjutanud palju teoseid, ilmus vaid kaks neist tema eluajal: ,,Nädal Concordi ja Merrimacki
langesid keereldes maha. Nad olid samasugused kui teisedki, aga neid murdis ootamatu tuulehoog . . . Ja selle ohvriga rahul, vingus tuul mööda ning segamini paisatud lehed kohendasid end rahus endisele paigale, nagu poleks midagi juhtunud. «Ühed langevad, teised püsivad,» ümises vanamees, vanamees, iseeneses, «ei või ühesugune õigus maailmas valitseda. Üks kaob teeniata hädas ja teised lasevad ta kahetsemata kaduda. Kes teab kui pea iseenese kätte seesama'lugu võib tulla? Ei maksa õnnetuste üle kurta, ei maksa, ei maksa . . . » Vanameest valdasid mälestused, ta raputas pead ja langes mõttesse. Unustuse hõlmast tõusid ammu mööda läinud-ajad, täis elu ja elurõõmu ta silme ette . . . Noor rüütel ratsutas uhkesti ehitud täku seljas võidule. Tema kõrge mehine kuju tõmbas vägisi kõige ilusamad neiusilmad enese poole. Tema tugev käsivars sirutas kanged vastased liiva
annaabi.ee 
