*lähisugulaste haigestumisrisk 5-10x *ei ole erinevusi vanemate sotsiaalses positsioonis *patsientide sotsiaalne positsiin, õppimis- ja töövõime halvenevad pärast haigestumist. *Eestis haigestub psühhootilistesse häiretesse igal aastal umbes 400-450 inimest *Skisofreeniahaigete eeldatav arv Eestis ca 20 000 Pärilikkus 83% *Haigestumise risk: - populatsioonis 0,8-1% - õed-vennad 9% - lapsed 13% - kaugemad sugulased 2-3% *Haiguse samaaegne esinemine -ühemunakaksikutel 46% - kahemunakaksikutel 14% Rasedus- ja sünnitüsistused toksikoosid, nakkused, toidupuudus, stress, depressioon *Komplikatsioonidega laste haigestumisrisk ca 3x kõrgem *väike sünnikaal(alla 2500g), lühike rasedus (alla 37nädala) risk 3x *perinataalne ajukahjustus risk 7x. Varajane areng: Neuroloogilist patoloogiat enam kui pooltel ; liigutuses iseärasusi, puudulik koordinatsioon, kohmakus ; õpivad seisma kõndima rääkima hiljem ; rohkem
Esimesena uuris kuritegeliku käitumise pärilikkust kaksikute meetodiga J. Lange. Nimelt pärineb temalt kuulsaim kaksikuteuuring Saksamaalt. Tema raamatu "Kuritegu kui saatus" mote seisnes selles, et ta tegi kindlaks 30 meessoost kaksikute paari ning leidis monosügootsete konkordsus kuritegeliku käitumise korral 77% ning disügootsete puhul 12%. Ühemunakaksikute korral kümnel paaril kolmeteistkümnest langes kuritegelik käitumine kokku (oli ka kurjategija) ning kahemunakaksikutel oli kokkulangevus kahel seitsmeteistkümnest. Tema uuring juhatas sisse sedalaadsed uuringud ning tõestas, et pärilikkuse roll on kriminaalses käitumises suur. 1977. a. võttis K. Christiansen vaatluse alla peaaegu kõik kaksikud, kes sündisid Taanis ajavahemikus 1881-1910. Ta leidis, et konkordsus meessoost MZ kaksikutel 50% ja DZ 21%. Kokkuvõtvalt kaksikute uuringud näitavad pärilikkuse suurt rolli kuritegeliku käitumise kujunemise
Reaktiooni tulemusena kanduvad ema teatud antikehad lootele ja mõjutavad selleajus seksuaalse kujunemise aspekte (Blanchard 2001). 1.3.1.2 Homoseksuaalsus kaksikute seas Uuringud kaksikute seas leidmaks seaduspärasusi homoseksuaalsuse esinemisel on andnud vastuolulisi tulemusi. Varasemates uuringutes jõuti järeldusele, et ühemunakaksikute puhul on homoseksuaalsuse konkordantsus ehk mingi genotüübi sarnasus kaksikuil palju kõrgem kui kahemunakaksikutel. Ühe uuringu järgi oli meessoost monosügootseil kaksikuil konkordantsus 55% ja disügootseil kaksikuil 22%. Naissoost kaksikutega läbi viidud samalaadne uuring andis tulemuseks vastavalt 48% ja 16% (LeVay 2003). Hilisemas uuringus olid monosügootsetest kaksikutest konkordantsed 6.7%, disügootsetest kaksikutest 7.2% ning tavalistest õdedest-vendadest 5.5% (Bearman, Brückner 2001). 1.3.1.3 Homoseksuaalsust põhjustava geeni otsingud