Ta ise kirjeldab neid aastaid ,,Mein Kampfis" ja näitab, kuidas kõigest ilmajäämine, koletu vaesus, elu ühiskonna heidikute hulgas ja innukad õpingud tõid kaasa poliitilise selguse ja ,,maailmavaate" kujunemise. ,,Viin oli ja on jäänud minu jaoks raskeks, kuid põhjalikuks elukooliks, " kirjutas ta rohkem kui kümmekond aastat pärast sellest linnast lahkumist. Hitler jutustab, mis avas tema silmas ,,juudiküsimuse" suhtes. Kord vanalinnas kõndides sattusin ma äkki vastamisi musta kaftanis pikkade mustade juustega ilmutusega. Kas see on juut ? Oli mu esimene mõte. Linzis polnud nad sugugi niimoodi välja näinud. Ma piidlesin meest vargsi silmanurgast ning võõrapärast nägu silmitsedes ja selle jooni uurides omandas minu küsimus uue kuju: Kas see on sakslane ? Hitler jätkab, et pärast seda kohtumist hakkas ta ostma antisemiitlikke brosüüre. Ta jõudis nüüd arusaamisele, et juudid ,,pole mitte eri usku sakslased, vaid omaette rahvas". Viin paistis talle nüüd
See oli austav ja kasulik tehing ning kunstnik lahendas ülesande täielikult 17. sajandi vaimus, kuigi see valmis juba sajandi keskel. Rembrandt komponeeris dünaamilise, kompaktse stseeni, kus kõigile liikmetele on antud ülesanne, alludes keerulisele, ühtsele rütmile. Esiplaanil on kujutatud täies valguses kõrget , justkui vaatajate poole suunduvat laskurite kaptenit Banning Cocqi välimust, tema kõrval seisev leitnant erekollases kaftanis moodustab eraldi värvilaigu. Need kaks figuuri on vastukaaluks teistele, kes on nihutatud poolpimdusse tagaplaanile ning tasapisi mitmekesiselt astmestatud hämarusse kaovad. Laskurid aga lähevad juhtide järel rännakule, valvekorda või paraadile, nagu tundub seda pilti vaadanud asjasse pühendamata vaatajale. Selles värvitoredust hõõgavas, unistuslikku heledusse ja tumedusse uppuvas maalis on Rembrandt enese vormikõne lõplikult välja kujundanud.
sellest ajast seisavad nad minus lõplikult kujunenud vaadete valvel. Sel raske sisemise võitluse ajal pärandina saadud tunde ja külma arvestuse vahel osutasid mulle hindamatu teene õppetunnid, mis ma sain Viini tänavail. Saabus aeg, mil ma juba oskasin Viini tänavatel eristada mitte ainult kauneid ehitisi, nagu mu siinviibimise esimestel päevadel, vaid ka inimesi. Kõndides ükskord mööda kesklinna elavaid tänavaid, sattusin ma ootamatult pikas kaftanis mustade lokkidega kujule. Minu esimeseks mõtteks oli: ja see on samuti juut? Linzis oli juutidel teine välimus. Vargsi, ettevaatlikult vaatlesin ma seda figuuri. Ja mida terasemalt ma vaatlesin tema kõiki jooni, seda enam võttis endine küsimus minu ajus kuju. Ja see on samuti sakslane? 29 Nagu alati sellistel juhtudel, hakkasin ma oma harjumuse kohaselt tuhnima raamatuis, et leida oma kahtlustele vastus
annaabi.ee 
