html Mudakonn: Mudakonn on Euroopa üks kõige ürgsemaid kahepaikseid. Meenutab känkonnasid, kuid liigub kiiremini hüpates. See liik koeb üleni vee all olles. Kudu on vorstikujuline, kulleste areng kestab pikka aega ning kullesed saavutavad väga suured mõõtmed (üle 10 cm). Täiskasvanud mudakonnad on öise eluviisiga ning päevase aja veedavad pinnasesse kaevunult. Talvituvad samuti pinnases. Levik on seotud liivaste muldadega. Tagumisel jalal tugev luustunud kühm, mida kasutab kaevumiseks. Nõudlikud kudemisveekogude suhtes, vajavad läbipaistva veega, kalavabasid sügavamaid tiike. Levinud Virumaal, Lõuna- ja Kagu-Eestis. Tihti koevad harivesilikuga samades veekogudes. Pruunid konnad – rohukonn ja rabakonn: Elutsevad niitudel ja metsades. Rohukonn on suurem kui rabakonn. Need liigid on kevadel üheks esimesteks kudejateks, kudu on pallikujuline. Pärast kudemist tegutsetakse maismaal. Rohukonn ja rabakonn on Eestis väga laialt levinud.
- mosaiikse maastiku kadumine - luitealade metsastamine - väikeveekogude halb seisund - maaparanduse negatiivne mõju Põllumajanduse intensiivistumine - põllumajandusmürkide ja kunstväetiste intensiivsem kasutamine - tõhusama põllumajandustehnika kasutamine Liikluskoormuse suurenemine: kahepaiksete hukkumine rände ajal Elupaikade fragmenteerumine ja hävimine (kõre rannaniidud, mudakonn vajab kvaliteetseid sigimisveekogusid ja kaevumiseks liivast pinnast; kivisisalik vajab munemiseks lahtise liivaga alasid). Võõrliigid kahjulikud tulnukad võivad olla nii kahepaiksed (härgkonn, aaga) kui kalad (Eestis on kahepaiksetele suureks ohuks kaugida unimudil). Veekogusid ohustavad võõrtaimed, tulnuktaimed võivad kahjustada ka roomajate elupaiku jne Kaubandus ja tarvitamine toiduks Kliimamuutused Kõrge UV-B kiirguse tase Keskkonna reostumine ja hapestumine
surnud taimede kiht ning madalad veesilmad ummistuvad, mudastuvad ning lõpuks kaovad sootuks. Kõrekulleseid hakati endistesse elupaikadesse taasasustama 2000.a alates. Esimesteks kohtadeks olid Kabli ja Saastna (Kõre ehk juttselg- kärnkonn, 2002 a). Joonis 1. Kõre levik 20. saj 1. poolel 4 Joonis 2. Kõre levik Eestis pärast 2000.a 2. Elupaik Kogu oma levila piires esineb kõre avatud maastikel, kus leidub kaevumiseks sobivat pinnast ning madalaid veekogusid kudemiseks. Kõre elupaikade geoloogilises struktuuris domineerivad tihti liiv või kiviklibu. Liival või kivisel pinnasel kasvab kidur taimestik ning pinnase struktuur võimaldab kärnkonnadel maasse kaevuda. Kõre kudemisveekogud on sageli ajutised ning madalad. Sellistes veekogudes püsib vesi lühikest aega. Kõre on elutingimuste suhtes väga valiv, eelistades avatud päikesepaistelist elupaika, mille läheduses on head talvitumistingimused
Müsiidilistel on varrekeste otsas asuvad silmad ja väga pikad meeleharjastega kaetud tundlad. Isastel loomadel paikneb eestundlatel veel eriline meelejätke, mis on abiks emaste otsimisel. Müsiidilistel on 8 paari kahaharulisi rindmikujalgu, millest esimesi nimetatakse lõugjalgadeks. Lõugjalad on abiks veest toidu haaramisel ja selle kurnamisel. Ülejäänud rindmikujalad on liikumiseks: nii ujumiseks kui roomamiseks, mõnedel soojemate merede liikidel ka põhjamutta kaevumiseks. Tagakehajalad on müsiidilistel tavaliselt taandarenenud ja tillukesed. Näited: reliktne kuulmiksaba (Mysis relicta), Paramysis lacustris Kümnejalalised: Kümnejalaliste keha saab jaotada peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Pead ja rindmikku katab tugev kilp, mille pinnal on tihti veel kaitsvad mügarad või ogad. Krabilistel on kilp lühike ja lame, kõigil teistel kümnejalalistel aga piklik. Kümnejalalistel on väikeste varte otsas paiknevad liitsilmad, mis on igasse suunda
annaabi.ee 
