Tavanditoitudest võiks ära märkida kapsasupi, mida anti pulma lõpul viimase roana, nimetati ikukapsad, seostub tütre lahkumisnutuga. Tavalisem õhtuootetoit suvisel ajal oli kama. Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema. Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli põhiliseks joogiks taar ja rokk. Linnasetaar täitis tihti õlle aset. Magekahi / peesitus oli tavandijook pulmades. Naised keetsid pulmades enestele õlut ja lõikasid sinna sisse leivatükke, mõnel pool ka sibulat ja peale pandi võid. Nad tõstsid paja keset tuba, istusid selle ümber ja sõid lusikaga.
Nt. Päike ja õpilased tulid välja. Hakklause ehk anakoluut seostumata, katkendlike mõttejätkude ühendus ühes lauses. Nt. Ma ei ole muidugi kindel ... aga ikkagi ... milleks just mina ... eksitus ehk ... absurdne olukord. Sidesõnastuselt hälbiv Sidesõnakus lauseosi ühendavate sidesõnade tajutav paljus. Nt. ... rääkimata ristimismaksust ja matusemaksust ja laulatusmaksust ja mahakuulutamismaksust ja ligemale sajatiinuselisest kirikumõisast ja rukkist ja otradest ja kaertest ja linadest ja õlgedest ... (J. Kross) Sidesõnatus sidesõnade puudumine või nappus lauses. Nt. Tume mürin metsa taga, pilved kogunevad, koonduvad, kuhjuvad, esimesed piisad langevad tolmu. Kordustega võimendatud lause Kordused on stiilivõte, kus ühesuguse sisuga sõnad, sõnarühmad, laused või lõigud esinevad uuesti. Kordus toonitab, rõhutab. A. Struktuurne kordus Lihtkordus - Köitke kinni ta silmad, köitke kinni! Anafoor ehk alguskordus Õppida raamatutest. Õppida elust
Kellel aga kannatust enam, võiks aga proovida kõrvalolevast retseptiribast midagi põnevamat. Kui küsida keskmiselt eestlaselt oma maa rahvustoite, siis kindlasti pakutakse ühe söögina kama. Oleme harjunud pidama seda Eesti rahvustoiduks ja selle üle uhked olema. Tegelikult pärinevad esimesed teated küpsetatud viljast tehtud jahutoitude kohta hoopis Babülooniast ja juba I sajandist pKr. Vanasti kutsuti keedetud kaertest jahuks Soome-ugri rahvaste seas on kama tuntud erinevate nimetuste all juba ammusest ajast. Tuntum neist on vast soomlaste talkkuna, Leedus nimetatakse seda maltiniaiks, Ida- Poolas ja Põhja-Venemaal toloknoks. Eestipäraselt on kama kirja pandud juba 18. sajandi alguses eesti-saksa sõnaraamatus ja see tähendas «keedetud kaertest jahu». Algselt kasutati kama tehes põhiliselt otra, hiljem hakati kasutama ka kaera. Tänapäeval
annaabi.ee 
