Toas ringi liikudes puudutab laps esemeid, paigutab neid ümber, manipuleerib nendega. Seejuures põrkab ta pidevalt kokku mitmesuguste takistuste ja raskustega, millest ta otsib väljapääsu katsetamiste ja proovimise teel (Strebeleva 2010:10). Lülitades laste praktilisse tegevusse kõne, ehkki esialgu laps ainult kuuleb seda, korraldame samal ajal ümber ka mõtlemist. Mõtlemise sisuline muutus eeldab mõtlemisvormide täiustumist. Nii kujunevadki kaemusliku-praktilise mõtlemise rüpes eeldused kaemusliku-kujundilise mõtlemise arenguks (Strebeleva 2010:11). Koolieelses eas on tihedas vastastikuses seoses kolm põhilist mõtlemise vormi: kaemuslik-praktiline, kaemuslik-kujundiline ja verbaalne mõtlemine. Need vormid moodustavad reaalse maailma tunnetamise ühtse protsessi, mille käigus eri tingimustes domineerib kord üks, kord teine mõtlemise vorm, mille tõttu on tunnetusprotsessil tervikuna spetsiifiline iseloom (Strebeleva 2010:12). 2
Me kuuleme, näeme, haistame, maitseme, kompame, orienteerume, hoiame tasakaalu ning meil on intuitsioon meelte kaudu. Kõigi nende meelte kaudu võtab inimene pidevalt valikuta vastu tohutut informatsiooni hulka. Osa sellest töödeldakse ajus ja tulemusena võetakse vastu otsuseid edaspidiseks käitumiseks. 2) Empiiriline tunnetus põhineb kogemuste üldistamisel, olles sellega arenenum, keerulisem võrreldes kaemusliku tunnetusega. Empiiriline tunnetus koosneb kolmes põhielemendist: faktide talletamine, süstematiseerimine ja üldistamine ning lõpuks järelduste tegemine eksisteerivate seoste alusel. Empiirilise tunnetuse väärtust mõjutavad: · Faktide juhuslik ja valikuline talletamine; · Üksikfaktide erinev väärtustamine sõltuvalt subjektiivsest suhtumises ja nendega seostunud sündmustest;
meelelisuse, ruumi ja aja apriorsed vormid. Kõigi asjade kohta sellistena nagu nad meile näivad (ilmuvad - ilming), on need kategooriad siiski üldised ja paratamatud. Meil ei saa olla kunagi kogemust, mis ei oleks vastavuses kausaalsusseadusega - kuna igasugune kogemus töödeldakse kõigepealt mõistuse vormiva tegevuse kaudu kategooriate abil. d) TRANTSTSENDENTAALNE OTSUSTUSVÖIME Me oleme kategooriates tundma õppinud aprioorseid vorme, mida meie mõistus kasutab kaemusliku materjali korrastamisel. Kust teab aga mõistus, millal millist kaheteistkümnest kategooriast kasutada? Tal on võime, mis muudab ta võimeliseks õiget kasutama. Seda võimet nimetab Kant OTSUSTUSVÖIMEKS (Urteilskraft). Kategooriate ja aine vaheline lüli seisneb selles, et igasugune mitmekesisus aistinguis allub ühele üldisele vormile aeg. Iga kategooria vastab seega ajalisele skeemile. Sellega on viidatud vaid otsustusvõime funktsioonile. I
annaabi.ee 
