piiskopi ees on vastristitud Haapsalus oma saadikute (Utnechat ja Phyledene) kaudu kaebust tõstnud ja paavsti ees oma foogtide (tähendab vist oma piiskopi foogtide) kaudu. Ordumeeste hulgas on olnud kurelasi, kel ristiusust muud ei ole olnud kui ristimine (Reg. 737, a. 1312). Riia peapiiskopi kaebuse järele on ordu Saaremaal palju tuhandeid inimesi, rauku ja lapsi tapnud (Reg. 710, a. 1305). Sarnased kaebused esinevad ka 1305. a. kaebekirjas (U. B. 616): ordu ei kaitse paganate pealekippumiste eest, ei luba koguni, et kerjusmungad ,,paganaile ja vastristituile (paganis et neophitis) Jumala sõna kuulutavad. Veel 1325. a. kordab paavst Johann XXII seda etteheidet, et ordu ei lase oma alal vabalt kuulutada Jumala sõna ,,paganaile ja uskmatuile" (paganis et infidelibus, U. B. 700). 15. XI. 1336 käsib Tartu piiskopp Engelbert paavsti nimel muu seas, et
kui mõisnik oli tema koormisi tõstnud ja möldrikoha võtnud ning on füüsiliselt teda peksnud. Kaebuse esitas ta Peterburgi. Kaebus saadeti tagasi Eestimaa rüütelkonnale ja Liivimaa rüütelkonnale. Roseni deklaratsiooni kinnitas Liivimaa ja Eestimaa kubermangu ülemkohus. Jaani mõisati valekaebamisse ning kehtestati talle sunnitöö. Vahepeal suri keisrinna Anna, võimule tuli Ivan VI, millega kuulutati välja amnestia ehk mölder Jaan sai koju tulla. Ikka otsis Jaan õigust, osales kaebekirjas, teda mõisteti süüdi ning määrati sunnitöö. Sunnismaisuse küsimus: Talupoeg on kinnistatud teatud mõisas, ta ei tohitnud oma elukohta vahetada. 18. saj oluliseks probleemiks oli talupoegade pagemine. Selle probleemi lahendamisega tegelesid nii rüütelkonnad kui ka kubermangud. Peale sõdade oli rahvaarv vähenenud, oli palju tühju talusi. Talupoegade varjamine oli seadusega karistatav. Võeti kasutusele häbipostid, kuhu seoti kinni ning häbistati.
naaber. «Ja kuivanud leht!» lisas teine. «Mis seal veel kahelda,» arvas kolmas, «see on nõia-moor, kes munklummutisega ühte peab ja ohvitsere Paljaks röövib.» Gringoire'gi polnud kaugel sellest, et kõike seda õudset lugu pidada tõenäoliseks. «Naine Falourdel,» lausus härra eesistuja majesteet-''kult, «kas teil on kohtule veel midagi öelda?» 295 «Ei, armuline härra,» vastas eit, «ainult ehk veel seda, et kaebekirjas on minu maja kohta öeldud viltuvajunud ja haisev ubrik, see on liiga alandav. Silla majadel pole küll ühelgi suuremat nägu, sest vaene rahvas elab seal hunnikus koos, kuid ometi elavad seal ka lihunikud, ja need on jõukad mehed, nende naisedki on ilusad ja puhtakesed.» Ametnik, kes Gringoire'ile krokodilli meenutas, tõusis püsti. «Küllalt!» ütles ta. «Ma palun teid, mu härrad, mitte silmist lasta, et kaebealuse juurest leiti pussnuga
annaabi.ee 
