aastal andis välja juhendi nõidade ära tundmiseks. Joachim Jhering töötas välja lisaks aabitsa tegemisele ka range ning ajastule iseloomulike kirikukaristuste süsteemi (mitmesugused rahatrahvid, häbipingil põlvitamine ja kiriku ukse ees jalgade pakkupanemine). Hermann Samsonist sai aga luterliku fundamentalismi silmapaistvaim esindaja. Tema poolt välja antud nõidade ära tundmise juhend andis hoogu juurde uutele nõia protsessidele. Kaebealuste suhtes rakendati esiteks ,,veeproovi" : jalad ja käed seoti kinni ning lasti vette (usuti, et nõid jääb pinnale). Kui veeproov näitas, et tegemist on nõiaga, pidi kaebealune jõhkra piinamisega omaks võtma lausa absurdseid süüdistusi. Lisaks karistati inimesi ka libahunti jooksmise ja kuradiga suhtlemise eest. Levinuim karistuse nõidumise eest oli põletamine (viimane nõiaprotsessil langetatud surmanuhtlus Eestis 1699). 15. Pühajõe mäss. 1642
sõjaseisukord, mille ajal konstitutsiooniga lubatud kodanlik-demokraatlikud vabadused ei olnud maksvad. Eestimaa Kommunistliku Partei tegevus oli kogu Eesti Vabariigi eksisteerimise aja keelatud. Sinna kuulumise eest karistati sunnitöö või surmanuhtlusega. Üks poliitiline protsess järgnes teisele. Aastail 1918-1940 toimus Eestis vähemalt 950 poliitilist kohtuprotsessi kaebealuste üldarvuga 2355. Sajad töölised ning talupojad mõisteti sunnitööle, vanglasse või mahalaskmisele. Kodanliku kohtumõistmise aluseks olid reaktsioonilised tsaariaegsed vene nuhtlusseadused, mis osalt kehtisid kuni 1930. aastate lõpuni. 3. VÄLISPOLIITIKA Esimese riigina alustaski Eesti Vabariik rahukõnelusi Nõukogude Venemaaga ja 1920. a. 2.veebruaril kirjutati Tartus alla rahulepingule
pastor tõdes, et talurahvas on väga jumalakauge ega tunne tema õpetust. Rootsi võimu toetusel ilmutas kirik erilist agarust nõidade jälitamises. Üle kogu maa hakati läbi viima nõiaprotsesse. Ohvriks langesid paljud aktiivsed ja andekad inimesed rahva seast. (nt rahvaarstid) Inimesi kahtlustati nõidumises salakaebuse alusel. 1626. aastal andis kindralsuperintendent Samson välja üksikasjalise juhendi selle kohta kuidas käituda nõiaga, ja ta ära tunda. Kaebealuste suhtes rakendati esmalt ,,veeproovi". See tähendas seda, et tal seoti käed ja jalad kokku ning lasti nööri otsas vette. Arvati, et süütu vajub põhja, nõid jää pinnale. Juhul kui veeproov tõendas, et tegu on nõiaga sunniti piinamisega neid üle tunnistama ka absurdseid süüdistusi. Levinuim karistus nõidumise eest oli põletamine tuleriidal. Rootsi aja lõpul kasutati ka mõõgaga surmamist. Hiljem oli surmanuhtlus nõiaprotsessidel vaid erandjuhtudel
annaabi.ee 
