Eestisse jõudis kadripäev koos pealesurutud ristiusuga 12. sajandil, kus kohalikust sügistööde pühast sai püha Katariina mälestuspäev ehk kadripäev. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd. Kadripäeva lahutamatu osa, kadrisandiks käimine, pärineb ajast, mil mööda maad rändasid ande koguvad kloostrite kerjusmungad, kelle lauludes kõlas ladinakeelne sõna "sanctus" ('püha') ning kes soovisid pererahvale head vilja-, karja- ja pereõnne. Seetõttu arvataksegi, et eestipärane "kadrisant" tuleneb püha Katariina (Kadri) santidest. Eestlastel käisid kadrisantideks tüdrukud, kes olid riietatud puhastesse valgetesse riietesse, mis arvatavalt sümboliseeris piima (legendi järgi voolas pühaku hukkamisel
villatööd. Mardipäev lõpetas meeste välitööd ning alustas talviste tubaste tööde perioodi. Tuntuim mardipäevakomme on mardisantide (st mardikerjuste) ehk martide ringijooksmine, mida tehti mardipäeva eelõhtul. Kadripäev. 10. sajandil kinnistus püha Katariina mälestuspäev 25. Novembrile. Kadripäeva peeti naistepühaks, sest selleks ajaks lõpetasid naised karjakasvatusega seotud välised sügistööd. Kadripäeva lahutamatu osa oli kadrisandiks käimine.Eestlaste jaoks on kadripäev olnud traditsioonirikas, näiteks pügati sel päeval lambaid ning oodati karjaõnne (ka vanasõna ütleb: Mart on üle maa, Kadri üle karja). Tüüpiline kadrirituaal nägi välja järgnev: kadripäevale eelnevalhanipäeval e. kadrilaupäeval mindi maskeerituna laulu ja pillimängu saatel küla peale käima. Uste taga küsiti tervituslaulu saatel luba tuppatulekuks. Luba saadud, usutleti pererahvast, esitati mõistatusi, lauldi,
Muid kiikumisviise (rehe all, tsõõkamine) harrastati varakevadel enne õige kiikumisaja algust. Eri kiikumisi saatsid erinevad laulud. Mardi- ja kadrisantide laulud. Mardi- ja kadrilaule on eesti rahvamuusika kogudes kõige arvukamalt: see näitab nii kombe kui ka vastavate laulude tähtsust ning püsivust. Sanditamiskomme on püsinud tänini ning mõni mardilaulgi (vähemalt alguvärsid) on veel kasutusel. Mardisantideks käisid enamasti koledaks, hirmutavaks maskeeritud mehed, kadrisandiks valgetes riietes naised. Marte on rohkem peetud põlluõnne, kadrisid karjaõnne toojaiks ("Mart üle maa ja kadri üle karja"). Uuemal ajal käisid ka mehed-naised (tänapäeval rohkem lapsed) segamini, tuues õnnistust nii põllule, karjale kui ka kogu perele. Laulud olid rituaalne suhtlemine pererahvaga: nende abil seletati tegevust, paluti, tänati, sooviti õnne ja vajaduse korral sajatati. Sanditajate
annaabi.ee 
