on ingliskad, kus tantsijad paiknevad kahes vastamisi viirus, mis liiguvad teineteise poole ja tagasi. Mõnikord tantsijad põimuvad ja kätlevad, vahetavad kohti ning pöörlevad käevangus. Kadrill (hisp k cuadrillo väike väljak) oli 18.-19. sajandi Euroopas üks populaarsemaid tantse. Tantsu idee kasvas välja sõjaväeparaadidest, kus neli ratsanikku esitasid nelinurkseid liikumiskujundeid. Prantsusmaa ballisaalidest levis kadrill naabermaadesse. Kadrillile lähedase vormiga on eesti rahvatants ,,Kaerajaan". 3.1. Rahvatantsuliikumine 1920.-1930. aastail hakkas vanem rahvatants uuesti au sisse tõusma. Esimeseks üldtantsupeoks peetakse 1934. aastal Eesti mängude raames toimunud suure tantsijate arvuga rahvatantsu etteasteid. Tolle aja rahvatantsuliikumise juht oli Anne Raudkats, kelle seades on saanud üldtuntuks tantsuks ,,Tuljak". Alates kolmandast rahvatantsupeost pisteliselt ja alates 1985
Polka tekkis u 1835. aastal tsehhi rahvatantsude sugemeist. Slaavi rahvatantsudest on kujunenud Lõuna-Eestis "Tuljak", "Savikoja venelane" jm. Kontratantsud ja kadrillid hakkasid eesti külas levima 19. sajandil umbes samal ajajärgul, mil kujunesid välja labajalavalss ja teised paaristantsud. Neis tantsudes esinevad kindlas järjekorras liikumisjoonised. Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega. Pillid Rahvapillidel olid (ja on osalt veel tänapäevalgi) erinevad kasutusalad (karjasepillid, jahimeeste peibutuspillid) ning ülesanded (signaalpillid, tantsupillid, laste mänguasjad jms). Muusikas segunesid
Ballisaalidesse jõudsid need omakorda rahvamuusikast. Ingliskadel (nt "Oige ja vasemba") on võrdlemisi aeglane, pidulik, soliidne kõnnisamm ja vastav kehahoiak, eriti viirgude möödumisel teineteisest. Osavõtjate arv pole kindlaks määratud. Figuuridest on kõige tähtsam põimuvate ja kätlevate tantsijate rida ringis või viirus: sellele järgneb kohtade vahetus, sangvõttes (käevangus) pöörlemine. Kadrill oli 17.19. sajandil Prantsusmaal üks populaarsemaid tantse. Kadrillile on iseloomulik nelinurkne asetus ja kindel tantsijate arv. Tants koosneb mitmest osast, millest igaühel on oma nimetus ja muusika, iga figuuri esitab ise paar. Tants lõpeb üldise liikumisega. "Kaerajaan" sai 19. ja 20. sajandi vahetusel tuttavaks ka Tartus ning kujunes ballide lõputantsuks. Eriti populaarne oli see tants üliõpilaste hulgas. Mitmesuguseid vene tantsudele lähedasi kadrille leiame Setumaalt. Nende elemente kohtame kargusteks nimetatud tantsude hulgas.10.
annaabi.ee 
