Habsburgide provintsi. Maria Theresa proovis seitsme aastase sõjakäigus tagasi saada Sileesiat aga see ei õnnestunud. Ta abiellus Francis Stepheniga kellega ta sai kuusteist last. Kaasaarvatud Prantsusmaa kuninganna Marie Antoinette, napoli kuninganna Maria Carolina, Parma hertsoginna Maria Amalia ja kaks Püha Rooma keisrit joseph II ja Leopold II. Kuigi ta oleks pidanud loovutama oma võimu Francisele ja Josephile kes olid tema kaasvalitsejad Austrias ja Böömimaal, oli Maria Theresa absoluutne valitseja kes valitses vaid oma nõuandjate abil. Ta kritiseeris ja ei võtnud omaks mitmeid Josephi tegemisi. Kuigi ta oli intellektuaalselt madalamast klassist kui Joseph ja Leopold, Maria Theresa teadis kui tähtis on tema avalik isiksus ja oli suuteline samaaegselt esile kutsuma austust ja kiindumust oma alamate vastu. Maria Theresa avaldas haridus- ja finantsreformid krahv Friedrich Wilhelm von
Valitsemine läks keiserliku nõukogu kätte, mille liikmeteks olid nimetatavad ametnikud. Ametnike arv kasvas kiiresti. Hiigelriigi valitsemiseks ja võimuhaaramise vältimiseks nimetas ta endale 3 kaasvalitsejat. 2 augustust võisid valitseda 20 aastat ja pidid loovutama võimu tseesaritele, kes nimetavad uued tseesarid. Iga augustus ja tseesar valitses impeeriumi teatud osa, seega jagunes riik neljaks. Kuigi Rooma oli edasi pealinn, valisid kaasvalitsejad endale piiriäärsed asukohad. Diocletianus suurendas ligi 4 korda sõjaväe arvukust, muutes senist korda, mille järgi leegionid kaitsesid piire kindlas kohas. Sõdurid, kes aastate kaupa elasid ühel kohal, asutasid perekonnad ja omandasid kinnisvara, ei tahtnud enam hea meelega minna sõdima teistesse piirkondadesse. Seega ei vastanud need leegionid enam oma tegelikele ülesannetele. Diocletianus jätab need piirikaitseväeosad alles, kuid moodustab lisaks uued
Kristlaste tagakiusamine jätkus ka järgmise Rooma keisri ajal. Kuid see tugevnes Diocletianuse ajal eriti. Valitsus vaatas kristlastele kui mässulistele, kes suurendasid maal valitsevat rahutut meeleolu. Ristiusukogudused suleti, keelati jumalateenistuste pidamine, konfiskeeriti kristlaste varandused ja hukati eriti kangekaelsed kristlased. See kristlaste tagakiusamine oli aga ka viimane. Keiser Constantinust iseloomustas sallivus usundite suhtes. 313. a andsid tema eestvõttel kaasvalitsejad koos välja Milaano edikti, millega ristiusk sai võrdsed õigused teiste usunditega. See oli paratamatu otsus, kuna tagakiusamised ei olnud eesmärki saavutanud ja kristlaste arv kasvas pidevalt. Palju oli kristlasi sõjaväes, kõrgemas ametnikkonnas ja isegi keisri lähikonnas. Ristiusu vaimulikud vabastati maksudest ja kohustustest, kogudused said äri- ja pärimisõiguse, võimaluse ehitada pühakodasid, piiskopid said kohtupidamise õiguse. Constantinus ootas
muutuda jälle katoliiklikuks. · 1688. aastal otsustati James II välja vahetada. Trooni pakuti Mary ja Orjane Willemile. Nad maandusid 14000 mehelise sõjaväega Inglismaal. Ja kuna James II inglaste poolt mingit toetust polnud, siis oli ta sunnitud põgenema ning ta põgenes Prantsusmaale Louis XIV juurde. · Kuna üks kuningas oli läinud, siis 1689. aastal kuulutas parlament Mary ja Oranje kuningateks. Nad olid kaasvalitsejad. Kuulus revolutsioon. · Hästi oluline oli ka 1689. aastal vastu võetud õiguste bill, kus pandi kirja see, et kuningas ei saa peatada parlamendi poolt heakskiidetud seaduste toimet sellega läks seadusandlik võim parlamendile. Teine punkt oli see, et parlament peab koos käima regulaarselt. Kolmas punkt oli see, et maksude määramine on ainult parlamendi ülesanne.
annaabi.ee 
