" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu mõistusest! Kas isub ta teadmust, nagu lõvi oma toitu? Ta on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu voorusest! Ta pole veel pannud mind märatsema. Kuis olen väsinud oma hääst ja kurjast! See kõik on vaesus ja sopp ja vilets rahulolu!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu õiglusest! Ei ma näe, et oleksin leek ja süsi. Ent õiglane on leek ja süsi!" Tund, millal ütlete: ,,Mis tühja mu kaastundmusest! Kas kaas-tundmus ei ole rist, millele naelutatakse see, kes armastab inimesi? Kuid minu kaastundmus ei ole ristilöömine!" Kas kõnelesite juba nii? Kas kisendasite juba nii? Ah, kuis oleksin kuulnud teid nii juba kisendavat! Mitte teie patt - teie rahulolu piskuga kisendab taeva poole, teie ihnus teie patuski veel kisendab taeva poole! Kus on ometi välk, mis nooliks teid oma keelega? Kus on hullus, mida tuleks eostada teie verre?
ta sisse astus, olid ta isa ja ema juba surnud. Ta imikust vend elas veel ja kisendas mahajäetuna hällis. See oli kõik, mis Claude'ile ta perekonnast järele jäi. Noormees võttis lapse kaenlasse ja astus mõtlikult välja. Siiamaani oli ta elanud ainult teadusele, nüüd puutus ta kokku elu enesega. See õnnetus tekitas Claude'i elus murrangu. Orvuna, 138 ühtlasi üheksateistkümneaastase perekonnapeana tundis ta, et ta on kooliea unistustest halastamatult välja kistud tegelikku maailma. Kaastundmusest tekkis tal suur armastus ja andumus selle lapse, oma venna vastu. Midagi harukordset ja magusat oli selles inimlikus tundes, mis teda nüüd haaras, teda, kes seni ainult raamatuid oli armastanud. See kiindumus avaldus temas väga tugevalt. Puutumatule hingele oli see nagu esimene armastus. Elanud lapsepõlvest saadik lahus oma vanemaist, keda ta vaevalt tundis, sulgunud oma raamatuisse ja neisse nagu kinni müüritud, täis vaid kirglikku iha uurida ja
seal oli giljotiin ja barrikaadid; mujal pole midagi ja seal ei või ka midagi teada. Meie teeme rahu sõnadega, teeme seda selle sõnadega, kelle me ise risti poosime. Saate aru? Aga mis me ütlesime ülempreestri suu läbi roomlasele, sellele kainele ja meisterlikule verevalajale? Tema veri tulgu meie ja meie laste peale, nõnda ütlesime. Ja nõnda on see sündinud varsti kaks tuhat aastat meie eneste ja meie lastega ja see sünnib ka tulevikus, kuni kõneleme halastusest ja kaastundmusest, Mis aitavad sõnad, kui inimene ise on verejanuline. Inimsoo võib maiselt päästa ainult halastamatuse ja julmusega, millega saavutati lunastuski. Jehoova oli vana ja elutark, tema teadis seda. Kristus suri noorelt ja vaevalt tuli ta õieti tõetundmisele, sest veel Ketsemanni aias palus ta, ehk võiks see karikas temast mööda minna. Kõik muu on paljas muinasjutt, sest homo homini lupus est."
annaabi.ee 
