Oh, halastage minu peale ja ärge sundige mind vargile. Kõikide taevainglite nimel, halastage!" (lk.166) Lõpuks sai Oliver teada ka oma tegeliku päritolu, seda tänu Faginile. Oliveril õnnestus sellest pätikambast eemalduda ning peale seda hakkas Oliveril viimaks hästi minema. Ta sai omale perekonna, kes hoolist tast ning armastasid teda. Oliver kaitses oma uut pere ning austas neid väga. Lugeja poolehoiu saavutab raamat sellega, et see paneb Oliverile kaasatundma ning näitab, kui kohutav võib olla ühe noore orvu elu, mis võib üldse kunagi kellegile osakssaada. Oliver on raamatus kannataja rollis ning lugeja tahab teada, kas selle õnnetu üksiku lapsega juhtub kunagi midagi head ka. Õnneks juhtus.
kuritöö, kaalus ta erinevaid variante: võib-olla sai probleem alguse juba lapsepõlvest või on ta ühiskonna vastu kibestunud... Neid variante on palju, tuleb vaid silmad avada, et neid näha. Hegeli idee antud artiklis on julgustada inimesi mõtlema teisiti üldsusest ja suurest massist. Kõik siin ilmas ei ole must ja valge, ilma vahepealsete toonideta. Kõik, mis esmapilgul tundub hirmuäratav ja jube, ei pruugi tegelikult nii olla. Inimesed peavad õppima kaasatundma teistele ning nägema igaühes midagi head. Keegi ei ole läbinisti kuri või halb, igas inimesed on midagi head. Nagu öeldakse: ,,Keegi pole siin ilmas halb, vaid ta teod ei pruugi alati head olla". Samas, me ei saa üle ega ümber abstraktsest mõtlemisest, mida võib süvendada ka kõhutunne. Näiteks, kui kohatakse inimest, kes tundub alguses eemaletõukav, ebasümpaatne, siis hoitakse temast mingil põhjusel eemale. Tema välimus ei pruugi esmapilgul üldse nii jube olla, mis
täisid ning õpetasid neile ussisõnu. Nad käitusid täidega nagu koertega käitutakse, täisid hoiti nööri otsas ja käidi nendega jalutamas. Mind natuke häiris see, et teoses oli ehk liialt täpselt kirjeldatud tapatöid ja vägivalda, kui Leemert ja vanaisa raudmeeste vastu võitlesid. Põnevust pakkus romaani sisutihedus, huvitavad karakterid ning kummalised juhtumid, mis kõik panevad teose sündmustiku üle mõtlema ja peategelasele kaasatundma. Teose lõpp on kurb, kui selgub, et Leemeti elu läheb halvasti, ta armastatud ja lähedased inimesed surevad, mets jääb tühjaks ning tema on lõpuks päris üksi. Temast saab Põhja Konna valvaja ja hooldaja. Varem valvas Põhja Konna vahva raudmeeste vastu võitleja, Meeme, kuid kellel nüüd oli ainsaks huvi- ja mõnu pakkuvaks tegevuseks lesida sambla sees ning juua raudmeestelt varastatud veini. Temast ei saanud aru kas ta oli inimene või sammal ning temast tulenev lehk oli jube.
maalt. Omalaadseks muudab teose kummalised juhtumid. Viimased inimahvid Pirre ja Rääk kasvatasid kitsesuuruseid täisid ning õpetasid neile ussisõnu. Nad käitusid täiga nagu koeragi käitutakse, täid hoiti nööri otsas ja temaga käidi jalutamas. Natuke häiriv on, et teoses oli ehk liialt kirjeldatud tapatöid ja vägivalda, kui Leemert vanaisaga raudmeeste vastu võitles. Rõõmu pakkus sündmusterikkus, põnevad karakterid, kummalised juhtumid- mis kõik panevad peategelasele kaasatundma ja teose sündmustiku üle mõtlema. Teose lõpp on kurvastav. Võtab pisara silma kui loed kuidas Leemeti elu halvasti läheb, ta armastatud lähedased surevad, mets jääb tühjaks ja tema üksi. Temast saab Põhja Konna valvaja ja hooldaja. Ennist oli selleks kunagine vahva raudmeeste vastu võitleja Meeme, kuid kellele nüüdselt oli ainsaks mõnupakkuvaks tegevuseks lesida sambla sees ja juua raudmeestelt varastatud veini
annaabi.ee 
