muidu võis William Shakespeare rõhutada oma ,,Hamletis", et kirglik tõeotsija ja kahtleja Hamlet ja tema sõbrad õppisid Wittenbergis (kusjuures Poloniuse poeg, võimule kuulekas Laertes õppis Pariisis ülikoolis). Oluline isik renessansiaegse humanismi ning usupuhastuse kontekstis oli Desiderius Erasmus ehk Erasmus Rotterdamist (1466 1536). Tema katoliku kirikut kritiseerivad ja uut tõelist kristlikku teoloogia kuulutavad kirjatööd avaldasid kaasaegseile teoloogidele, nii Lutheri ja tema mõttekaaslaste arengule kui ka Liivimaa esimesele luterlikule jutlustaja Andreas Knonpkenile ülitugevat mõju (Arbusow 1921: 168). Erasmuse ,,käsituse järgi on kristlus põhimõtteliselt lihtne õpetus (philosophia Christi), mis inimeselt nõuab personaalseid konsekventse: tuleb õigesti ja kõlblalt elada ning lasta end juhtida armastuse vaimul." (Petti 1998: 91.) Erasmus ülimaks sihiks oli kristliku religiooni uuendamine ning ta uskus, et seda
järkjärguline halvenemine hõbedasel ja vasksel ajastul. Pärast lühiajalist elu paranemist heeroste ajajärgul (mille Hesiodos lisab muistendis esinevale neljale ajastule) saabub lõpuks viies, raudne ajastu, vägivalla ja kohtu ajajärk. See on luuletaja enda kaasaeg. Hesiodos jõuab järeldusele, et parem oleks üldse mitte elada sel õudsel ajal. Sel puhul esitab autor manitsuseks kaasaegseile valmi- esimese meile tuntud antiikse valmi- ööbikust ja kullist, milles allegoorilised kujutatakse ühiskondlikke vahekordi. Kuningad, s.o. aristokraadid, hoiavad kogu võimu enda käes; alamast soost, ehkki tubli ja isegi andekas inimene on nõrk, sest ta on täielikus sõltuvuses tugevast. Nendes sõnades kõlab juba luuletaja nördimus, kes ise sai tunda kuningate võimu. Kuid Hesiodos ei mõtle
Tambeti kokkukraabitud vara muudetakse tuhahunnikuks ning ta ise lõetab oma elu Lodijäve lossi keldris. Erilist väjatõtmist vä arib noore Jaanuse poolt avaldatud mõe, et ta ei vihka mitte sakslasi ja taanlasi kui rahvaid, vaid ainult oma rahva r õh u j a i d , olgu need siis m i s t a h e s rahvusest. See tabas kaudselt ka tekkivat pmamaist kurnajatekihti. Siin-seal leidub Bornhöe jutustuses ka üsikuid vihjeid kaasaegseile parteitüidele ja rahvuslike jõdude killustumisele. Villuga sepapajas maadeldes üleb Tasuja talle kurvalt: «Vaata, nõda on eestlaste kõge paremad jõd ikka isekeskis tüitsenud ja endid üsikult võ orastest murda lasknud.» Samalaadseid mõteid kuuleme Gabrielilt kokkupuutel vaenlaste leeris tegutsevate talupoegadega. Ent siin ilmneb ütlasi ka Bornhöe ajalooline piiratus: üelt poolt teeb ta kauge mineviku kujud kaasaegsete mõete väjendajaks, omistades XIV ja XVI sajandi inimestele
annaabi.ee 
