Eesti kõige ohtlikumad mürktaimed : Putked Harilik mürkputk (Cicuta virosa) Harilik mürkputk on sarikaliste sugukonda ja mürkputkede perekonda kuuluv mürktaim, mida leidub väga paljudes kohtades üle Eesti. Harilik mürkputk armastab kasvada niisketes kohtades, järvede ja jõgede kallastel ning soistes kraavides. Üldiselt on tema pikkuseks 60- 150cm. Harilikku mürkputke võib segi ajada mitmete taimedega ning seetõttu on ta eriti ohtlik. Tavaliselt kasvab ta veidi kaardunult ning tema lehed on sulgjad ja tumerohelise värvusega. Hariliku mürkputke vars on seest õõnes. Taim on kõige mürgisem kevadel ning õitsemise aeg on tavaliselt juunist augustini. Õied on tal valged ja koondunud liitsarikasse, millel on 10 kuni 20 kiirt. Hariliku mürkputke maa-alune risoom on välimuselt sarnane sellerile ja seetõttu tuleb olla eriti ettevaatlik. Hariliku mürkputke mahlad võivad põhjustada ärritusi nahal ning läbi naha ka vereringesse imbuda. Mürgistuse korral
See avaldus ka jumala erinevates ilmumisvormides. Austati loomi, sest jumal võis võtta mõne looma kuju. Kõige sagedamini kujutati jumalaid pool-inimese ja pool-loomana. Kasside austamine (üks jumalanna kehastus kassina), kuid tegelikult ta polnud esikohal. Olulised olid veel nt saakal/koer (Anubis täh: koerake; surnutejumal). Palsameeriti ka loomi. Jumalad olid seotud loodusnähtuste ja eluvaldkondadega. Loodusega seotud jumalad: · NUT(vanas egiptuse k. taevas; taevajumalanna; kaardunult kujutatakse) ja GEB(maajumal; meess.) olid algselt omavahel seotud. SU eraldas nad. Nende lapsed olid päike, kuu ja tähed. ATUM kehastab loojuvat päikest; ilmumiskujuks peeti sõnnikumardikat ehk skarabeusi. Teda austati Heliopolis'es (helios päike), kus preestrid lõid maailma tekkeloo: ürgmerest tõusis pinnale jumal Atum, kellest tekkisid teised, kellest omakorda teised.
Õitseb juunist augustini. Karjatamisel vähe söödav, annab madala söödaväärtusega heina. VESIHALJAS TARN Nimi: Carex flacca, flacca tähendab ladina keeles lõtv, rippuvate emas- pähikute järgi. Lõikheinaline. Kasvukoht: karbonaatmuldadel Eesti lääne ja põhja osas, lubjarikastel niitudel ja loodudel tavaline. Püsik. Taim on hallroheline, 20-50 cm kõrge, lehed 2,5-6 mm laiad, alaküljel sinakashallid, varrest lühemad ning sellest kaardunult eemalehoiduvad. Isaspähikuid 2 või 3 ja nad on 2-3 cm pikkused; emaspähikuid 2 või 3, 1-5 cm pikad ja asuvad kuni 3 cm pikkustel karedatel raagudel; viljumisel kaarduvad väljapoole. Alumise emaspähiku kandeleht õisiku pikkune või pikem. Põisikud nokata või vaevumärgatava nokaga, erinevates värvivarjundites pruunist kuni must-purpurpu- naseni. Emakasuudmeid 3. Õitseb mais ja juuni esimesel poolel, viljub juunis, juulis.
annaabi.ee 
