teadusmeeste (J. G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga. Põhiliseks kohtumiskohaks oli kirik, kuhu minnes pandi
G. Georgi ja A. W. Hupeli) avaldatud materjalid. Eesti rahvarõivas püsis ja arenes edasi ka 19. sajandil, omandades linnapärasusi (puuvillane vabrikuriie, ostetud pitsid, moelehtedest võetud mustrid). Uute riietusesemetena levivad meestel ja naistel vestid ning kerge ülerõivas vatt (meestel) ja kampsun (naistel). 19. sajandi keskel alanud üleminek linnapärasele rõivamoele kulges eri paigus erineva kiirusega. Kohati tekkis mitmeid üleminekuvorme (kaapotkleit ja -kostüüm), kohati uuendusigi (Lihula-Kirbla tikitud seelikud). 20. sajandi alguses kanti rahvarõivaid Setumaal, kohati Lääne-Eestis ja saartel, Kihnu saarel veel meie päevilgi. Eesti rahvarõivastel on rohkesti paikkondlikke erinevusi. Osalt on need väga vanad, seotud iidsete hõimuerinevustega, teised on kujunenud hilisemas ajaloolises arengus. Rahva liikumisvabadus sunnismaisena piirdus peamiselt oma kodukihelkonnaga
mustrid moelehtedest). Uute rõivastena ilmusid meestel ja naistel vestid (liistikud) ning kerge ülerõivas (meestel vatt,naistel kampsun). Naiste kampsuneid ja liistikuid hakati tegema linlaste eeskujul liibuva piha ja seesidega (üleni või rühmiti volti seatud riideriba kampsuni allääres). Üleminek linnapärasele riietusele kulges eri paigus erinevalt. Lihula- Kirblas tikitud seelikud, Põhja-Eestis, eriti Virumaal ja Tallinna ümbruses liibuva piha ja kahara seelikuosaga kaapotkleit. Läänemaal hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Seelikuvolte hakati sisse pressima kuumade leibade abil. Kihnus läksid moodi sitsrätid, -põlled ja -jakid. Samuti linnakultuuri mõjul sai leinavärviks valgest must. Suririided olid aga ikka veel valged. Pärimuste kohaselt pidi pulmasärgist saama surisärk. Külla ei mindud kunagi ilma pikk-kuueta, samuti kirikusse ega pulma. Huvi rahvarõivaste vastu saavutas kõrgpunkti koos rahva eneseteadvuse tõusuga 1880. aastail
annaabi.ee 
