igapäevaelus. 2. Naatriumhüdroksiidi ehk seebikivi kasutatakse seebi valmistamisel. 3. Naatriumkarbonaat ehk pesusooda on samuti üks igapäevaelus tuntud aine, mida kasutatakse pesupulbris. 4. Naatriumvesinikkarbonaat ehk söögisooda on kasutusel saiatoodete valmistamisel. 5. Naatriumiühendeid kasutatakse klaasi, paberi, tekstiili ja metallitööstuses. 6. Uuritakse naatriumi kasutuselvõttu võimalusi akuelemendina liitiumi asemel. KAALIUM: 1. väetised 2. Kaaliumkarbonaadist tehakse klaasi 3. Kaaliumhüdroksiidist tehakse puhastusvahendeid ja vedelseepi 4. Kasutatakse elektrolüüdina leelisbatareides 5. tuletikud 6. püssirohi 7. hapnikumaskid 8. Tervislikum keedusoola asendaja on kaaliumkloriid 9. kaaliumpermanganaat
süsihappesoolad. Keskseid süsihappesoolasid nimetatakse karbonaatideks, hapusid süsihappesoolasid vesinikkarbonaatideks.Nagu süsihappe anioonidki (CO 3 ja HCO3 ), on värvusetud ka enamik neist tuletunud soolasid. Karbonaate on väga palju erinevaid. Oma referaadis räägin ma looduses leiduvatest karbonaatidest (kaltsiidist, dolomiidist,aragoniidist ning malahiidist) ja enim kasutavatest karbonaatidest tehnikas (kaltsiumkarbonaadist, naatriumkarbonaadist, kaaliumkarbonaadist ja magneesiumkarbonaadist). Süsinik Süsinikku leidub väga paljudes ühendites, aga samas maakoores on süsinik alles 13. kohal levikult. Süsinik avastati juba muinasajal. Süsinik on mittemetall. Ta asub elementide perioodilisuse tabeli teises perioodis ja IVA rühmas. Süsiniku aatominumber on 6 ning ümmardatud suhteline aatomimass 12. Süsinikul on prootoneid, elektrone ja neutroneid kõiki 6.
harjamisega. Hambapastat ei tohiks neelata, kuid väikestes kogustes ei ole see väga kahjulik. [10] Lisaks 20-40% veele on hambapastad tuletatud veel kolmest põhikomponendist: abrasiividest, fluoriididest ja pindaktiivsetest ainetest.[10] Abrasiivid moodustava 50% hambapastast. Need osakesed aitavad eemaldada hammastelt kattu. Hambakatu ja hambakivi eemaldamine ennetab hambahaiguseid. Tüüpiline abrasiiv koosneb alumiiniumhudroksiidist, kaaliumkarbonaadist, erinevatest kaltsium hüdrogeenfosfaadist, erinevatest tseoliididest ja hüdroksüapatiidist.[10] Abrasiivid, nagu näiteks hammaste poleerimise ained, mida kasutavad hambaarstid, põhjustavad väikeses koguses emaili erosiooni, mida nimetatakse poleerimiseks. Hammaste poleerimine ei aita eriti hammaste tervist parandada.[10] Fluoriid on kõige tuntum aktiivne aine hambapastas, mis ennetab hambaauke. Fluoriidi leidub
pesemiseks puhast vett ja puutuhka või aromaatseid õlisid. Tavaliselt pesti oma keha õlidega, aga need ei tule veega pesemisel naha küljest lahti ja seepärast ei jäänud roomlastel midagi muud üle kui õli maha kraapida. Nahale ei mõjunud selline protseduur aga hästi. Egiptuses kasutati enne seepi mustuse mahanühkimiseks liiva. Kõrbes, kus vesi on harulduseks, puhastavad inimesed veel tänapäevalgi kuuma liiva. (Spauszus, 1975) Õli ja rasv ning peamiselt kaaliumkarbonaadist koosnev puutuhk on aga teatavasti lähtematerjalid seebikeetmisel. Jäi teha veel ainult üks samm- segada rasv puutuhaga ja keeta segu kuni reaktsiooni toimumiseni. Täpselt ei teata, kes seda esimesena tegi, aga varasemad teated seebi kasutamisest pärinevad Galliast rooma kirjanikult Pliniuselt, kes elas 1. sajandil. Sealt hakati seepi laiali vedama üle terve Euroopa. Pikk ja raske teekond muutis seebi kalliks, sellepärast hakkasid ka teised rahvad seebikeetmise oskust omandama
annaabi.ee 
