Ain Kaalep on südinud Tartumaal, kuid hetkel elab Elvas. Ta omandas hariduse Hugo Treffneri nimelises Gümnaasiumis ja Tartu Ülikoolis. II Maailmasõja ajal tegutses Kaalep soomepoisina. Ain Kaalepi esimene luulekogu ,,Aomaastikud" ilmus 1962. aastal. Viimane koondluulekogu ,,Muusad ja maastikud" ilmus aga 2008. aastal. Ain Kaalepit on pärjatud ka mitmete auhindadega, sealhulgas Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhinna ja Jaan Krossi kirjandusauhinnaga. Ain Kaalepist oli väga põnev referaati koostada. Lisaks biograafiale sain palju targemaks ka keeleuuenduste kohapealt. KASUTATUD KIRJANDUS · http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4853 · http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=10215:ain- kaalepi-keeletegu-&catid=18:varamu&Itemid=15&issue=3287 · http://www.epl.ee/news/arvamus/ain-kaalep-on-olemas-ka-rampssonad.d? id=50983535 · http://et.wikipedia.org/wiki/Ain_Kaalep · http://www.wi
60ndatel ilmus „Pilleriini lood“ ja „Krõll“. Ain Kaalep – Ta saab hiljem tuntuks klassikalist vormi kultiveeriva autorina. Ta peab tähtsaks vormi tõlkimist. See kokkupuutepunkt tollaste otsingutega on olemas. Retseptsioon teeb uperpalle – võime küll öelda, et tegelemine antiikkultuuriga ja klassitsistlik värss, aga kõige tuntum tekst on ikkagi laulutekst „Tihemetsa Tiina“. Kaalepist saab varakult (50ndate 60ndate vahetusel) kirjanduselu juhtfiguur ja õpetaja. 80ndate aastate lõpus pannakse Kaalepi juhtimisel käima ajakiri „Akadeemia“. Kross, Niit ja Kaalep on veidi nagu hilinenud põlvkond autoreid. Need autorid oleks võinud debüteerida normaaloludes juba näiteks 40ndatel aastatel, kuid poliitilistel põhjustel polnud see võimalik. Debüütide kummuleerimine, mis algab 50ndate lõpus ja 60ndatel aastatel, on seotud
meeleldi vinge ajakirjanik.) "Tõe ja õiguse" kirjutamiseks tarvilikku sügavust ja keskendumisvõimet tema elujanusest isiksusest ei paista. Aga kui ta poleks vangi kukkunud, nii et pärast poleks olnud vaja elamata aastaid nii kirglikult järele elada? Jaan Kross on oma huvipuudust alkoholi suhtes põhjendanud just vajadusega kaotatud aastaid enam rohkem mitte raisata. Aga kas ülikooli pääsenud Kaugverist oleks saanud erudiit nagu Kaalepist? Ma usun, et pealesunnitud saatusele vaatamata teostas Kaugver end just oma andelaadile sobivalt. Kaugveri võrratu rahvakirjaniku populaarsuse ja meeletud trükiarvud tingis raamatukeskse Nõukogude ajastu ja Kaugveri kirjutamislaadi õnnelik kokkulangemine. Aga ta oli fenomen, kes oleks ka meie aega sattununa eredalt leegitsenud. Meie tänases kirjanduses on menukirjaniku koht tühi. Aga mis oleks edule orienteeritud lugejarahva seas ihaldusväärsem kui menukirjaniku mantel?
annaabi.ee 
