(konventsioon) morfonoloogia ENERGEETILINE TASAND Morfeem morfoloogia (Silp) Sõna (grammatika osa) Kõnetakt, foneetiline sõna OPERATIIVMÄLU TASAND Lihtlause, fraas süntaks, semantika Foneetiline fraas Liitlause (grammatika osa), leksikol Foneetiline lause Tekstilõik hüpersüntaks, tekstoloogia Kõnelõik Tekst Kõne Kõneakt Kõneleja mõte: koostamine morfidest, holofraasidest ja sõnadest (vt. Ameerika loomulik fonoloogia), mõistestamine, keelendamine, luuakse kõneplaan Edasiandmine närviimpulssidena kõneorganitele ja moodustus. Virtuaalne akustiline struktuur teadvuses (nt kuuma kartul suus), neuraalne ja füsioloogiline tegevus Helilaine produtseerimine ja levi, akustiline kõnesignaal
Jaguneb semantikaks ja süntaksist. Kõneolukorda iseloomustab- osaliste rollid oma omaduste ja vastastikuste suhetega: aeg, koht ja suhtluse üldine ülesehitus; konventsionaalsed verbaalsed ja mitteverbaalsed vahendid, mida suhtlusosalised saavad kasutada. Pragmaatiline pädevus tähendab oskust olukorra kohaselt reageerida, nt hoiduda hinnangutest ja mõttetust kriitikast, valida hoolikalt vahendeid oma kriitika väljendamiseks või parntneri mõjutamiseks. Kõnetegu e kõneakt- kõnelõik, millel on kõneolukorras teatav eesmärk ja mida nii kõneleja kui kuulaja seovad kontekstsituatsiooniga ühtmoodi. 3 kõneaktitüüpi- lokutiivne(info edastamine, mingi tõdemus annab edasi propositsioonilise sisu-sajab), illokutiivne(öelduga kaasneb partneri suunamine tegevusele:käsk, keeld, palve, selgitus), perlokutiivne- öeldu püüab kuulajat mõjutada, muuta tema hoiakuid, tundeid, mõtteid, tegevust. Vihjeimplikatuur- lause peidetud, kavatsuslk tähendus.
· Rütmilisuse tagamiseks vahelduvad kõnevoolus rõhulised ja rõhuta silbid · Kõne prosoodilised (e suprasegmentaalsed) tunnused on rõhk, põhitoon, kestus (NB! Suprasegmentaalsed tunnused on häälikutest suuremate kõneüksuste (silp, sõna, lause) tunnused) 14. Kirjeldage silbi ehitust (tooge näiteid)? Silp on sõna foneetilis-fonoloogiline üksus, mille aluseks on konsonantide ja vokaalide vaheldumine Foneetiliselt on silp ühest või mitmest häälikust koosnev kõnelõik, millele vastab üks õhurõhuimpulss · Eesti keele silpide määramise põhireegel (ortograafiliselt) on, et silbi piir asub iga CVjärjendi ees va-ba-du-se-ga Eesti ortograafia eripärast tingitult on sõnasisesed p, t, k vokaalide vahel kaksikkonsonandid (geminaadid), mis jagunevad kahte silpi silbipiir läheb ortograafias ühe tähega kirjutatud kaksikkonsonandi seest, seal on tegelikult kaks klusiili: õ(p)-pe(t)-ta(t)-ti, kõi(k)-ki Silbi ehitus
kestev Eitus- näitab lausega väljendatu paikapidamist 7. Lause, voor, fraas(id). Transitiivsus. Süntaktilised seosed (rinnastus-alistus, rektsioon- ühildumine). Sõnaliigid. Lauseliikmed. Semantilised rollid (agent, patsient, kogeja jm). Keelte tüpoloogiline liigitus (sõnajärje alusel). Lause- tüüpiliselt verbi finiitvormi sisaldav terviklik mõte ja/või suhtluseesmärgi väljendus Voor Fraas-terviklik kõnelõik, (lühi)lause; kindlakskujunenud väljend, kõnekäänd; sisutu ilukõneline väljend, sõnakõlks Transitiivsus- sihilisus Sõnaliiid→ fraasid Nimisõna e. substantiiv- substantiivifraas ehk noomenifraas= NP Omadussõna e. adjektiiv- AP Tegusõna e. verb- VP Määrsõna e- adverb- AdvP Arvsõna ehk numeraal- QP Asesõna e. pronoomen Määrsõna e. kvantor- QP Abisõna (näiteks artiiklid)
annaabi.ee 
