Arvestades seda, et Mats Traat kirjutas teose sotsialistlikul ajal, leian, et Mats Traat suhtub eesti rahvasse täie tõsiduse ning armastusega. Midagi taolist nii naljalt sellise reziimi all puhtalt kunsti nimel või lõbu pärast ei kirjutata. Tunnetasin autori kaastunnet, eriti tantsude lõpus, kui keegi jälle lahkus kuskile, kust ta eales tagasi ei tulnud. Kindlasti näitab teos, et eestlased on visad ja töökad ning niisama meid siit maalt välja ei juurita, ükskõik kui julmi meetmeid kasutada. Algul häirisid mind teose juures autori kommentaarid, mida tavaliselt raamatutesse ei kiputa kirjutama. Aga sarnaselt ,,Tõele ja õigusele" oli see raamat nii muserdav ja nukker. Toon näiteks paar kohta: Autori kommentaare enne Taaveti koju jõudmist: ,, Sest seal eemal, künka otsas, on ainult valusate mälestuste kodu, ja ehk ongi parem, kui ta sinna eriti ei rutta."
" Tegelikult mäletavad lapsed väga hästi, mis nendega tehtud. Ja nende halbade tagajärgedega, mida nõudis karmus lapselt tahte võtmisel, peavad pärast juristid, poliitikud, psühhiaatrid, arstid ja vangivalvurid tegelema, ja seda sageli ise teadmata. Samuti on lapsevanemate mureks kangekaelsus, jonnakus, trots ja lapselike tunnete ägedus. ,,...need on halvad harjumused, mis takistavad kasvatust ega lase lastes tekkida mitte midagi head. Kui jonnakust ja tigedust välja ei juurita, pole võimalik last hästi kasvatada. Kui lapsel ilmnevad need vead, siis on ülim aeg halvale vastu astuda, et need ei kinnistuks harjumusena ja lapsed täitsa raisku ei läheks. Kõigile neile, kes kasvatavad lapsi, soovitan võtta jonnakuse ja tigeduse väljajuurimise kohe oma peaeesmärgiks ning töötada selle kallal, kuni ülesanne on täidetud. Kui vanemad on õnnelikud, et nad kohe alguses tõsise tõrelemise ja vitsaga
(,,Ta lendab mesipuu poole", ,,Helin", ,,Noor kevade", ,,Hommik", ,,Kui tume veel kauaks" jne). Ka leiab sotsiaalmeedias palju suhteliselt vähetuntud artiste, kes samuti J. Liivi tekste viisistanud on. Liivi luulet iseloomustab siirus ning lihtsus, kuid samas ka erakordne üldistusjõud ja tundesügavus. Usun, et Liiv oli üks väga fenomenaalseid kirjamehi, keda eestlaste südametest kuidagi välja ei juurita. Teda saatev klassiku staatus ei ole ilmselt ilmaaegu siiani kestma jäänud, tänini tsiteeritakse tema tekste ja ta on eeskujuks paljudele praegustele luuletajatele ning inspiratsiooniks kultuuriloomes. Arvo Pärt on öelnud: "Tekstid on meist sõltumatud ja nad ootavad meid; igal inimesel on oma aeg, millal ta nende tekstideni jõuab. See kohtumine tuleb siis, kui neid tekste ei peeta enam kirjanduseks ega kunstiteoseks, vaid toetuspunktiks või mudeliks." Kasutatud allikad
annaabi.ee 
