Juubilar läheb vaatab peo koha üle, et kas kõik on nii nagu tema tahab või võiks midagi muuta ning enne külaliste tulekut viimased viimistlused teha. Kui see on valmis, pannakse peoriided selga ja hakatakse külalisi ootama. Külalised hakkavad vaikselt kohale tulema. Siis kui kõik külalised kohal on, avatakse shampuse pudelid ja valatakse shampus pokaalidesse. Seejärel algab juubilari õnnitlemine. Õnnitluse käigus antakse üle kingitused ja soovitakse juubilarile õnne. Kui kõik on õnnitlenud juubilari, istutakse lauda. Pärast lauda istumist hakkavad toite kohale tooma toitlustusteenindajad. Nad toovad söögi lauda. Kui kõik on omale söögi saanud, valatakse klaasidesse või pitsidesse joogid vastavalt sellele, mis on laual ja mida külalised juua soovivad. Seejärel tõusevad kõik peale juubilari püsti ja laulavad sünnipäeva laulu ja võetakse õnnitlus-naps juubilari terviseks
esindajana tööle Berliinis. Kindlasti polnud Vilde karjääridiplomaat, pigem oli ta "õigel ajal õiges kohas", liites sel moel oma suhtlusoskuse ning rännukire ning suutes ka vajalikke asju ajada. Vilde ostis saatkonnale vendade Puhkide abiga hoone, milles saatkond tegutseb ka praegu. 5. märtsil 1925. a. pühitses kogu Eesti Eduard Vilde 60. sünnipäeva. Sel puhul oli "Estonia" kontserdisaalis korraldatud suurejooneline ning rahvarohke juubeliaktus. Juubilarile saabus hulgaliselt õnnesoove nii kodumaalt kui mujalt Soomest, Ungarist ja Lätist. Vabariigi valitsus määras talle kirjanduslike teenete eest autasuks suvila koos maaga eluaegseks tarvitamiseks ja 200 000 marka. Vilde valiti Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja Eesti Ajakirjanikkude Seltsi auliikmeks. 1923. a. märtsis saabus Vilde kodumaale, jäädes siia juba püsivalt elama. Tema vanadusaastad olid töörohked,
Kindlasti polnud Vilde karjääridiplomaat, pigem oli ta "õigel ajal õiges kohas", liites sel moel oma suhtlusoskuse ning rännukire ning suutes ka vajalikke asju ajada. Vilde ostis saatkonnale vendade Puhkide abiga hoone, milles saatkond tegutseb ka praegu. 5. märtsil 1925. a. pühitses kogu Eesti Eduard Vilde 60. sünnipäeva. Sel puhul oli "Estonia" kontserdisaalis korraldatud suurejooneline ning rahvarohke juubeliaktus. Juubilarile saabus hulgaliselt õnnesoove nii kodumaalt kui mujalt - Soomest, Ungarist ja Lätist. Vabariigi valitsus määras talle kirjanduslike teenete eest autasuks suvila koos maaga eluaegseks tarvitamiseks ja 200 000 marka. Vilde valiti Eesti Kirjanduse Seltsi, Akadeemilise Kirjandusühingu ja Eesti Ajakirjanikkude Seltsi auliikmeks. 1923. a. märtsis saabus Vilde kodumaale, jäädes siia juba püsivalt elama. Tema
Oma seitsmendal ja kaheksandal elukümnendil avaldas ta luuletuskogud ,,Siiski on elu ilus " (1930), ,,Laulan oma eesti laulu" (1935) ja koostas mahuka memuaaride käsikirja ,,Mälestusi Laanekivi Manni lapsepõlvest". Pühitsedes 1954. aastal oma 90ndat sünnipäeva, lisas poetess juubeliks ilmunud ,,Luuletustesse." Uue tsükli kahe viimase aastakümne värssidest, mis sisaldab ka nõukogudeaegset loomingut. Tema viimne trükitud luuletus kannab pealkirja ,,Veelgi hinges nagu laulu ". Juubilarile anti Eesti NSV rahvakirjaniku nimetus ja 1957. aastal orden ,,Austuse märk". Anna Haava suri 13 märtsil 1957 ja maeti kümnete tuhandete saatjate osavõtul Tartu Raadi kalmistule. Anna Haava värsiloomingus, mis läbib peaaegu seitse aastakümmet, võime eraldada põhiliselt kahte järku. Nende piir langeb ühte sajandi künnisega. Sinna poole jääb noore poetessi laulukevade ,,Luuletuste" kolme vihuga (1888-1897); uut ajajärku alustab pärast autori eludraamast
Hapra, kuid täpse joonega on jäädvustatud taluhooneid ja -mööblit, mustreid ja ehitusdetaile. Suurepärase graafikuna on ta illustreerinud ise kõik oma teosed. Tihase oli aastast 1950 Eesti Arhitektide Liidu liige, seega üle poole sajandi meie arhitektkonna lugupeetud kolleeg ja tunnustatud spetsialist. Eesti taluarhitektuuri tundjana on juubilar osalenud kahe suurteose “Eesti arhitektuuri ajalugu” ja “Eesti kunstiajalugu” koostamisel. Esimesega seoses anti juubilarile Eesti Nõukogude preemia 1967. aastal. Järgmisel kümnendil ilmus mahukas monograafia “Eesti talurahvaarhitektuur”, mille alusel juubilar kaitses doktoritöö ning monograafiat hinnati Nõukogude Eesti preemia (1976) vääriliseks. Järelikult pidi ta NL-dus olema tunnustatud isik. K. Tihase akvarellitöö Karl Tihase Kerge muusika ENSV ajal Leegajus oli aastatel 1971–1995 tegutsenud eesti rahvamuusikaansambel.
annaabi.ee 
