kaost. Autor näitlikustab hästi, et olukorras, kus midagi justkui enam peale hakata ei ole, tuleb sellegipoolest teha kõikvõimalik. Schaperil õnnestub hästi välja tuua ühiskonna keerukus ja inimene selle segaduse keskel. Kuigi mainitud lühijuttude puhul on tegemist fiktsiooniga, suudab autor panna piiratud arvu lehekülgede peal tegelased tõeliselt elama ning muuta nad oma tegudes ja mõtetes nõnda usutavaks, et näib nagu jutustataks päriselt toimunud sündmustest. Ning arvestades Edzard Schaperi pea kümne aasta pikkust seotust Eesti ja siin toimuvaga, võib lugusid pidada vägagi audentseks dokumentaalmaterjaliks. Autor on selgelt olnud äärmiselt tähelepanelik kõige osas, mis puudutab kujutatud ajastu ühiskondlikku keerukust ning jaksanud lahti mõtestada ka inimhinges toimuvat. Ma usun, et on ainult õiglane, kui me oma mineviku tõlgendamisel
49. eluaastal. Teda varjati ta paljude puuduste tõttu (lonkamine, kokutamine ja närvitõmblused), mille tõttu ta sugulastele vaimse hälbega tundus olevat. Kuigi ta paistis sellisena ka enamikele ajaloolastele, kasutab Graves neid omadusi, et luua sümpaatne tegelane, kelle ellujäämine mõrvaderikkas suguvõsas toetus ekslikule arusaamale, et ta oli kahjutu lollike. Robert Graves väidab, et peale Suetoniuse lugemist ilmus Claudius talle unenäos ning nõudis, et jutustataks õiget lugu. Claudiuse elulugu lubas Gravesil kirjutada esimesest neljast imperaatorist lähedasest vaatenurgast lähtudes. Peale selle on teada, et Claudius, kogenud ajaloolane, on kirjutanud sama perioodi katva kaheksas köites autobiograafia, mis praeguseks kadunud on. ,,Mina, Claudius" on -3- ,,Mina, Claudius", ,,Jumal Claudius ja tema naine Messalina"
Ta jälitas Karinat, sest Karina tundus talle nii tema õe, Kerli moodi. Karina põgeneb esmalt tagaajaja eest mööda teeserva, käeotsas kõlgub must raske spordikott. Arvates, et metsas on end lihtsam ära peita põikab ta teelt kõrvale. Metsas takerdub ta traataeda kus ta ennast vigastab. Vaikselt nuttes vabastab ta end okastraadist ning põrkub kokku Pärdiga. Tekib rüselus. Pärt selgitab, et ta jälitab Karinat kuna ta on nii tema õe Kerli moodi, ning ta tahab , et talle muinasjutte jutustataks. Karina meelitab Pärti tee peale tagasi minema, et uuesti bussi peale saada. Kuid Karina kasutas võimalust, et Pärdist lahti saada ning jäi ühe põõsa taha passima. Veendudes, et Pärt on läinud läks Karina jälle liikvele, et otsida mingi soojem koht kus hommikut oodata. Karina jõudis mingi kraavini, proovis sealt üle minna kuid libises, ta rippus seal abitult paju okste vahel ning oli üsna kriitilises seisus. Ta karjus: “Pärt, Pärt aita mind...”
annaabi.ee 
