«Äsja alles kaotasite naise, kes teie sõnade järgi oli suurepärane, kaunis ja hea, ning juba te jooksete teise järele!» D'Artagnan tundis, et etteheide oli õigustatud. «Ma armastasin proua Bonacieux'd südamega, mileedit armastan aga peaga,» ütles d'Artagnan. «Teda külastades püüan ma kõigepealt selgusele jõuda küsimuses, millist osa ta mängib õukonnas.» «Tont võtku, millist osa ta mängib -- seda pole raske aimata pärast kõike seda, mis te mulle jutustasite. Ta on midagi kardinali salajase saadiku taolist -- naine, kes meelitab teid lõksu, kuhu te väga kergesti võite jätta oma pea.» «Pagana pihta, mu kallis Athos, mulle tundub, et te näete asju väga mustades värvides.» «Mu armas, ma lihtsalt ei usalda naisi. Mis sinna parata! Olen neid tunda saanud, eriti blonde. Te ütlesite, et mileedi on blond?» «Tal on kõige kaunimad heledad juuksed, mida võib leida.» «Oh, mu vaene d'Artagnan!» ohkas Athos. «Teate, ma tahan vaid selgust
..“. Õpetaja blokeerib nende töövältimisele suunatud Sellist liiki küsimused suunavad õpilasi mõtlema oma kohustustele, mitte ei küsi põhjuste järele. virina, tehes žesti avatud käega, peopesa õpilaste poole suunatud, ja kordab juhist. Sisuliselt ütleb Otsene küsimus suunab õpilast keskenduma oma praegusele kohustusele, mitte otsima põhjusi, ta: „Mind ei huvita, miks te jutustasite või kes veel jutustas. Täitke korraldust, vaadake tahvlile miks nad parasjagu ei käitu teistega arvestavalt või vastutustundlikult. ja kuulake.“ Sellega suunab ta õpilaste tähelepanu ümber põhiprobleemile (sel tunnihetkel) „Meil on vaja, et sa teeksid oma tööd viisil, mis ei tekita probleeme? Kuidas sa plaanid seda ning väldib liigset tegelemist nende „teisese käitumisega“. Tavaliselt tasub pärast viivitamise teha?“ 10
» Esmeralda langes jälle oma lakonismi: «Ei.» «Kas see mees, keda te Egiptuse hertsogiks nimetate, on teie sugukonna pealik?» «Jah.» «Tema õnnistas meid abiellu,» tähendas poeet aralt. Tüdruk mossitas jälle armsalt huuli. «Ma ei tea isegi su nime.» «Mu nime? Palun: Pierre Gringoire.» «Ma tean palju ilusamat nime,» vastas ta. «Olete aga õel!» hüüdis poeet. «Aga olgu, ma ei vihasta. Küllap te mind veel ehk armastama hakkate, kui mind paremini tundma õpite. Te jutustasite mulle oma eluloo nii suure usaldusega, et ma teile nüüd oma eluloo võlgnen. Niisiis mu nimi on Pierre Gringoire ja ma olen külanotari poeg Gonesse'ist. Pariisi piiramise ajal, kakskümmend aastat tagasi, poosid burgundlased mu isa üles ja pikardlased tapsid mu ema. Kuueaastasena jäin ma orvuks ja mu kingataldadeks olid Pariisi tänavad. Ma ei tea isegi, kuidas ma kuuendast eluaastast kuueteistkümnendani elasin. Mõni puuviljamüüja andis mulle vahel mõne ploomi; 5 6
annaabi.ee 
