vaatlejana. Jutustaja, kelle vaatepunktist romaan avaneb, seisab väljaspool romaani sündmusi, teades rohkem kui tegelased. Ta on kursis proua Vauquer' minevikuga, tema pansioni käe- käiguga mitmekümne aasta vältel. Ta mõtleb isa Goriot' loo üle kõikide Pariisis juhtuvate lugude kontekstis. Ning ta pöördub otse lugeja poole, manitsedes viimast, et see romaani tõsiselt suhtuks. Selline väline ja kõiketeadev jutustajapositsioon on Balzacile omane. Balzac näeb korraga panoraame ja pisidetaile: proua Vauquer' pansioni terve Pariisi taustal ning ka viletsaid lahti hargnevaid es-partorohust matikesi pansioni salongis; isa Goriot' käekäiku pansionis kõigi nelja aasta vältel ning momenti, kui solvunud proua Vauquer otsustab talle enam mitte anda kurke ja sardiine. Balzaci jutustaja võib korraga olla mitmel pool, olenemata tegelaste endi lii- kumistest
mõistuspärasust - Absurdist ei ole väljapääsu, aga selle vastu tuleb mässata: *ennekõike sisemine mäss – tuleb keelduda meeleheitest, eksistentsi eest ei tohi põgeneda *ei saa looda, et keegi inimese valikuid ja tegusid hindaks, ometi on just nende valikute tõttu inimese olemasolul mingi sisu ja väärtus - Tema tegelaste saatust kontrollivad juhuslikud eksimused, asjaolud, meelelised seisundid Jutustajapositsioon - „Võõras“ ja „Katk“ – nö väline vaatepunkt: *jutustaja ei anna hinnanguid, tal ei ole eelistusi *jutustaja on otsekui kõrvaltvaataja, ehkki ta ei asu sündmustest väljaspool - Siit Camus’ (Kamüü) arusaam enesetunnetusest: inimene on endale sama võõras kui teised talle - Kõrvalt vaatav jutustaja pole enam sama, mis 19.sajandi ja 20.sajandi alguse romaanides:
õnnestunumad romaanid küsimärgistavad maailma lihtsat, kaalumiseta omaksvõtmist. 9) Psühholoogiline ja naturalistlik proosa 1917–44 (Peet Vallak jt) Reed Morni “Andekas parasiit” algatas süvapsühholoogilise eneseeritluse. Oli ka teisi autoreid, nagu Mart Raud, Leo Anvelt, Mait Metsanurk jt. Sukelduti indiviidi siseellu. Töölisklassi asemel oli fookuses tundliku siseeluga haritlane. Jutustajapositsioon oli tegelastele lähedane. Tegelane oli vastuolus iseenda ja ühiskonnaga. Maailmanägemine oli rõhutatult enesekeskne. Novellistika. Karl Rumor “Sammud tulevikku”. Sotsiaalse suunaga novell kus fookuses pigem üksikinimene ühiskonnas. Sageli intriig mehe naise armusuhete ümber. Johannes Semperi novellikogud “Ellinor” ja “Sillatalad”, kus mõlemas peategelaseks noor naine ja nende kokkupuuted meestega. 1930ndatel areneb modernistlik psühholoohiline romaan
annaabi.ee 
