Teose teine pool, kus juba tuttavad tegelased kaitsesid seitset surmapattu, meeldis mulle vähem. Mõttekäigud nende pattude olemuse kohta olid huvitavad kuni "vihani". Pastor Roth oli kõigist tegelastest kõige ebameeldivam. Tema jutu oleksin ma tahtnud üleüldse lugemata jätta. Kujutan ette, et sellist tegelast päris elus kohates keeraksingi ümber ja jalutaksin lihtsalt minema. Ta tundus ka olevat peategelasele võrdlemisi ebasümpaatne kuju. Midagi eemaletõukavat selles paksus jutlustajas igatahes oli. Teda polnud raamatus sellisena kujutatud nagu mina teda ette kujutan. Pigem vastupidi, kortsulise näo järgi otsustades võis ta olla hoopis saledama kehaehitusega ja hoiakult oli teda kirjeldatud kui jäika, mis samuti minu ettekujutusega ei ühti. Viimase asjana, mis mulle romaani juures meeldis, võiks nimetada aja ja ruumi ebamäärasust see, et kõik kellad majas seisma jäid ning et tegevuse ajaks võiks
1949. aastal lisandub veel neli lehte, mis tugevdavad sarja ühiskondlikku kõlajõudu. Varjendite, gaasikambrite, Hiroshimade õuduse on kunstnik suutnud koondada lehe ,,Elu varemetes" tillukesele pinnale. ,,Jutlustaja" teema võtab ta taas üles 1949.aastal kuivnõelalehes ,,Diktaator II", milles juhi-massi sümboolset kujundit on elu konkretiseerinud. Oraator ja reaktiivlennuki vari inimeste kohal on ilmselt seotud külma sõja atmosfääriga. Nagu öeldud, ühendas Viiralt 1932. aasta ,,Jutlustajas" selle kuju vastandlikud tõlgendusvõimalused. Nüüd lahutab ta need. Lehtedepaaris ,,Poeet kõneleb kividele" (1948, ofort) pöördub kõneleja küll mõistuse ja inimlikkuse poole, ent tema vastas on kivised näod, otsekui tahumatud skulptuurid. Kunstniku missioonitunnetus seguneb neis lehtedes valusa skepsisega. Mitmeid lehti läbivad mõtisklused kunsti saatusest ja olemusest. Hilisperioodi tippteoseks on ,,Üksindus" (1950-52, pehmelakk), kus Viiralti noorpõlve-
Peale pikka arutlust raamatu üle soovitan raamatut kindlasti lugeda, sest seal on väärt materjali Egiptusest, Sinuhe elust ning õpetlikku elufilosoofiat. Võrdlus Waltari kirjutas ,,Sinuhesse'' ka omaenda elutunnetuse, oma rahuldamata kire, oma kujutlused ja teadmised. Ta oli enda eestkõneleja, tema autorikujund. Siinkohal leian paralleele Waltari ja Jaan Krossiga. Jaan Kross nägi kroonikakirjutajast jutlustajas Balthasar Russowis oma teist ja samas kõige sügavamat mina, keda ta järgnevas loomingus teosest teosesesse erinevates kehastustes ikka ja jälle läbi kirjutas. Otsides paralleele eesti kirjandusest viitaksin Tammsaarele ja Ristikivile. ,,Sinuhe'' filosoofilises koes on Tammsaarelikku skepsist ja pessimismi. Kirjanikena on nad tiirelnud erinevatel orbiitidel, üks talupojamaailmast võrsunud mõtleja, teine pastori pojana. Ristikiviga
annaabi.ee 
