Keelpilli saatel esitatav kunstluule, tnp. Ilukirjanduse üks põhiliike, elamuste vahetu kujutamine seotud kõnes. 9. Nimeta klassikalise ajastu proosa liigid ja iga liigi tähtsamad esindajad Ajalooline proosa Herodotos ajaloo isa, Kreeka ja Pärsia sõjad Retooriline proosa kohtud ja kõnekunst - Demosthenes Filosoofiline proosa Sokrates, Platon, Aristoteles 10. Sokrates (470-390 eKr) ei hoolinud välisest edukusest. Ta kõndis mööda tänavaid ja jutles inimestega. Üritas nendega vestlustesse astuda ja neid oma seisukohti põhjendama panna. Tema põhiseisukoht oli: "tunne iseennast". Sellega üritas ta inimesi mõistusele tuginema panna. Teistele näis ta kui tüütu targutaja. Talle esitati süüdistus väärjumalatesse uskumises. Vastupidiselt oodatud vabandamisele hakkas ta kohtuga vaidlema. Lõpuks mõisteti ta napi häälteenamusega surma. Kuigi tal oli võimalik põgeneda ei teinud ta seda
Julius Kuperjanov seevastu lõi õige lühikese ajaga väikese, kuid kõlbeliselt väga tugeva võitlusühiku, mille vägitegudest räägitakse veel tulevikuski. Eestile oli suureks õnneks, et tal leidus sel ajalooliselt äärmiselt tähtsal hetkel rohkesti andekaid ja julgeid sõjaväelisi juhte. Selliste hulka kuulus ka Julius Kuperjanov. Temast kõneldes on sageli viidetud sõna-ahtrusele ja tagasihoidlikkusele. Kuid ta ei teinud asjatuid sõnud, jutles ja vestles meeleldi oma kaaslastega. Temas oli ühendatud suur teoinimene unistajaga ja nendes tuleb sageli ilmsiks teatud tagasihoidlikkus, mis võib vahel tunduda isegi külmusena. Mis Julius Kuperjanovile vahest kõige enam edu tagas, oli, peale tema isiklike sõjamehe omaduste, mida hinnati juba Maailmasõjas venelaste poolt 7 aumärgiga, tema meeste suur ja vankumatuusaldus tema kui sõjalise juhi võimete vastu. Tema käske, ka kõige raskemaid, täideti
Grigorovitsi kaudu sai ta ilmutada oma esimese romaani ,,Vaesed inimesed", millel oli edu. Isegi Belinski kiitis seda. Dostojevski kuulsus tõusis, ta oli õnnelik, isegi uhke ja pisut upsakas. Siis muutusid aga teised kadedaks, eriti noor 25-aastane Turgenev, keda Dostojevski esialgu jumaldas. Teda naeruvääristati, pilgati, kõneldi temast seltskonnast koomilisi anekdooti. See mõjus, Dostojevski loobus seltskonnast mitmest aastaks, muutus närviliseks, hulkus öösiti väljas, jutles omaette, zestikuleerisja oli väga kummaline. Teda peeti hullunuks. Sellest ajast algas Dostojevski ja Turgenevi vaen. Kahe suure kirjaniku auahnus põrkas kokku. Nad ei leppinud iial ära (A.Meiessaar 1935:10). 19. sajandi keskel pöördus kirjanduses keskne tähelepanu tegelaste sisemaailma vaatlusele ja eneseanalüüsile. Tekkis psühholoogiline romaan, mille väljapaistvaks esindajaks Dostojevski sai. Algselt oli ta oma vaadetelt utoopiline sotsialist
Kuulsin, kuidas rahvas parvesilla juures kõneles. Kuulsin isegi, mis nad ütlesid, -- iga sõna. Üks ütles, et nüüd on juba pikad päevad ja lühikesed ööd. Teine ütles, et see öö polnud tema arvates küll lühike. Siis nad naersid, ja ta ütles seda veel kord, ja nad naersid jälle. Siis nad äratasid veel ühe mehe ja ütlesid seda temale ja naersid, aga tema ei naernud, ta käratas midagi järsult ja ütles, jäetagu teda rahule. Esimene mees jutles, et jutustab seda oma eidele, -- et eidele meeldiks see väga; aga et see ei ole veel midagi selle kõrval, mis ta omal ajal vahel oli öelnud. Kuulsin, kuidas üks mees 247 ütles, et kell on kolme ligi ja et loodetavasti päevavalgeni ei kulu nüüd enam nädalat aega. Pärast seda kuuldus kõnelus järjest kaugemalt, ja ma ei saanud sõnadest enam aru, kuid kuulsin kõminat; aeg-ajalt ka naeru, aga see tundus õige kaugelt kostvat. Nüüd olin parvest möödas
annaabi.ee 
