Xanthippe oli sõjakalt meelestatud, riiakas, talumatu tulehark, kes ei talitsenud oma meeleolusid ja valas nende käigus S-le solki kaela, kihutas välja majast oma mehe sõpru, lükkas laudu ümber ja sõimas S-i päevavargaks ja lobasuuks. Kuigi see on vaid legendi tasemel jutt, on Xanthippe siiski riiaka ja talumatu naise sümbol tänapäevani. S see ei häirinud, sest tema läks hommikul vara Ateena tänavatele ja agoraale (turuplats) jutlema, veenma, äratama, etteheiteid tegema, moraliseerima ja ateenlaste tarkust järgi katsuma ning erinevalt sofistidest (Vana-Kreeka filosoofid, kes 5.saj. e.Kr. õpetasid tasu eest tarkust ja kõnekunsti- pidasid end tarkadeks, mitte tarkusearmastajateks) ei võtnud ta inimestelt, kellega ta vestles raha, ning ei saanud sestap ka midagi koju viia. Oma kõht oli tal täis, kuna kutsuti teda tihti söögilauda jutlema. Xanthippe pidi enesel ja kolmel pojal ise kuidagi hinge sees hoidma.
Aida kõnnib minema, kuigi Radames käsib teda jääda. Amnerise ruumides pihib Amneris Aidale, kui raske on printsess olla. Ta peab inimeste ees teesklema ega saa olla tema ise ning elada, nagu ta soovib. Ta on mures isa läheneva surma pärast. Aida lohutab teda. Nad käituvad nagu sõbrannad. Radames astub äkki sisse, tuues ettekäändeks, et tahab Amnerisega öö veeta. Amneris ruttab voodisse. Radames jääb Aidaga jutlema. Ta palub sisuliselt andeks ning püüab välja uurida Aida päritolu. Amneris tuleb vihasena tagasi ja karjub Radamese peale. Radames hiilib uksest välja. Amneris on nõutu, küsides endalt, miks Radames, kes lapsena oli talle nii lähedane, on nüüd võõraks jäänud. Mereb veenab lõpuks Aidat külastama nuubialaste laagrit. Ta ei ole oma tõotust pidanud. Kõik nuubialased teavad, et printsess on Egiptuses. Aida ei julge minna, sest ta ei suuda nuubialasi aidata.
· g:j (hülgama, märgama, pelgama, pärgama, sülgama) PÕHITÜÜP ÕMBLEMA · õmblema-õmmelda-õmblen-õmblesin-õmmelnud-õmmeldakse-õmmeldud · tugevneva tüvega verbid, mille ma-infinitiivi tunnuse ees on häälikuühend le alltüüp VESTLEMA · vestlema-vestelda-vestlen-vestlesin-vestelnud-vesteldakse-vesteldud · vältevahelduslikud tugevneva tüvega verbid, mille ma-infinitiivi tunnuse ees on häälikuühend le · etlema, hüplema, jutlema, kaklema, mõtlema, siplema, suplema jne · ekslema, hooglema, keerlema, kepslema, kiimlema, käänlema jne · hooplema, kiitlema, looklema, seiklema, tõuklema, töötlema, uitlema alltüüp VAIDLEMA · vaidlema-vaielda-vaidlen-vaidlesin-vaielnud-vaieldakse-vaieldud · laadivahelduslikud tugevneva tüvega verbid, mille ma-infinitiivi tunnuse ees on häälikuühend le.
Üldiselt oli tavaks panna karja heaks ikooni ette küünal ja paluda karjaõnnistust. Ka lihavõttemune on kantud ümber karja. Võimaluse korral kutsuti papp loomade väljalaskmise juurde. Igal juhul kandis peremees ikooni ümber karja. Näiteks Värskas Jüri kiriku juures on tavaks pärast surnuaia külastamist ja haudadel söömist kirmaski pidamine. Kogunetakse kiigeplatsile kiikuma, laulma, mängima, lõõtspilli järgi tantsima, jutlema. Maitstakse sõira ja pühadejooki. Värskasse koguneb jüripäeval lauljaid mitmest kandist, alati on kohal ka kohalik leelokoor "Leiko" Veera Hirsiku juhendamisel ja teised kuulsad lauluemad. Näiteks 2001. aasta Värska jüripäeva kohta kirjutatakse: Värska asula on alguse saanud Petseri kloostri osakonnast - mungad elasid siin ja varustasid kloostrit kaupadega, mis saabusid siia laevadel, samuti marjade ja seentega, mida kohalikes metsades leidus rohkesti. Alates 1759. a
annaabi.ee 
