sisaldab valet. Ükski asi ei jää siin maailmas varjatuks, omal ajal tuleb kõik välja ning see järel tekib draama. Mul küll võib olla vanust väha, kuid kogemust on mõlemaga on parajalt. Milleks on vaja tekitada üldse valet, miks on vaja valetada otse näkku ja vastata küsimusele "ma ei tea"? Tohutult kurnav on kuulda midagi, mis pole aus. Ma olen tohutult kõrini sellest vanglast minu umber. Linn, mida jumaldasin pole enam miski. Asjad, mis olid minu jaoks suure väärtusega, need olid ja on loodud ebaõnnestuma. Tihti tundub, et polegi olemas õiget viisi, on lihtsalt üks tee, mida minna ning see toob kaasa jama. Ma olen väsinud sellest ebaõiglusest, mis ümbritseb ja jälitab mind igapäevasest.
Mõned kuud ei teadnud ma, mida teha. Tundsin, et olin vedanud eelmist ettevõtjate põlvkonda alt et olin mulle usaldatud teatepulga maha pillanud. Kohtusin David Packardi (HP asutaja) ja Bob Noyce´iga (Ränioru mitteametlik linnapea ja mentor põlvkonnale ettevõtjaile, kaasa arvatud Jobsile - toimet.) ja püüdsin vabandada, et asjad sedasi koledal kombel tuksi keerasin. See oli väga avalik ebaõnnestumine ja mõtlesin isegi ärakolimisele. Samas hakkas mulle siiski midagi koitma jumaldasin endiselt seda, mida tegin. Apple´iga juhtunu ei muutnud seda mitte üks põrm. Mind oli küll eemale tõrjutud, kuid endiselt olin armunud. Nii otsustasingi uuesti alustada. Tollal ei näinud ma seda, kuid Apple´ist vallandamine võis olla parim asi, mis minuga elus juhtunud on. Edukas olemise surve asemel tundsin hoopis uuesti alustaja kergust. See vabastas mind ja suunas mind ühte mu elu loovamasse perioodi.
Sina aga ei taha minust patusest 'kuuldagi! Ah, sulle pean ma kõik ära ütlema! Veelgi enam, midagi hirmsat, jah, midagi veel hirmsamat ...» Viimaste sõnadega võitis ta nägu hoopis meeletu ilme. Ta vaikis viivu ja alustas siis uuesti kõva häälega nagu iseenesele kõneldes: «Kain, mis oled sa oma vennaga teinud?» * Jälle tekkis vaikus. Siis jätkas ta: «Mis olen ma temaga teinud, issand? Ma võtsin ta kasvatamise enda -peale, toitsin ja katsin, armastasin 2 7 2 ja jumaldasin teda ja tapsin ta lõpuks! Jah, issand, alles praegu löödi ta pea minu nähes sinu koja kivide vastu puruks, ja seda kõik minu pärast, selle naise pärast, tema pärast...» Ta silmad ekslesid ringi. Ta hääl muutus järjest nõrgemaks, ta kordas veel mõned korrad masinlikult ja pikkade vaheaegade järel, nagu kell, mille viimane helin järele kajab: «Tema pärast... Tema pärast...» Siis ei suutnud ta keel enam ühtki arusaadavat sõna lausuda, kuigi ta huuled ikka veel liikusid
). 293 kevad üksteise järel ta kätes, eriti aga kuldsed niidid. Oh, mu kallis d'Artagnan,» ütles Aramis kerge kibedusega hääles, «kuulake mind, varjake oma haavu, kui teil neid on. Vaikimises on õnnetute viimne rõõm, ärge laske iialgi kedagi oma murede juurde, uudishimulikud imevad meie pisaraid nagu kärbsed haavatud põdra verd.» «Oh, mu kallis Aramis,» ütles d'Artagnan omakorda raskelt ohates, «te jutustate mulle mu enda lugu.» «Kuidas?» «Jah, armastatud naine, keda jumaldasin, rööviti minult vägivallaga. Ma ei tea, kus ta on, kuhu ta viidi; võib-olla on ta vang, võib-olla on ta surnud.» «Teil on aga vähemalt see lohutus, et ta ei lahkunud teist vabatahtlikult. Kui teil ei ole temalt mingisuguseid teateid, siis sellepärast, et teie ja tema vahel on igasugune sidepidamine keelatud, kuna aga ...» «Kuna aga ...» «Ei midagi, mitte midagi,» ütles Aramis. «Te lahkute siis alatiseks maailmast. Kas see on teie lõplik ning kõigutamatu otsus?»
annaabi.ee 
