pärinesid need kreeka filosoofiast; samuti kehtis see ka neoplatonismi kohta. Veel üks võimas rooma filosoofilise mõtte mõjutaja oli heebrea religioon. Heebrealased uskusid nimelt ühte ülimasse jumalasse, kes, erinevalt pigem ükskõiksetest Olympose ja Rooma jumalatest, oli hõivatud iga üksiku indiviidi juhtimisega. Samuti evisid heebrealased jäiku moraalinorme, ning kui indiviidi käitumine oli selle moraalikoodeksiga kooskõlas, tunnustas jumal inimest; kui ei, siis järgnes jumalapoolne karistus. Seega inimesed olid heebrealaste nägemuses vastutavad oma tegude eest. Kõik see oli segu, millest kristlus välja arenes. Aleksandria linn Egiptuses pakkus sobiva raamistiku, kus Ida religioonid, heebrea traditsioon ning kreeka filosoofia kombineerusid varakristlikuks mõtteviisiks. Jeesus Kristus Loomulikult koondus kristlik religioon ehk ristiusk Jeesuse isiku ümber (4. a. e. Kr. 30. a. p. Kr),
vajab ranget distsipliini (asketismi), nii saavad inimesed elada ühiskonnas ainult siis, kui võimu omav valitseja allutab endale mässajad ja lahkusulised ning tagab korra. Kui rahvast valitseb despootlik keiser, siis ka selles on olnud mingi sügavam ja hea põhjus. Õelad valitsejad on Jumala karistuseks rahvale, kes nende vastu mässab, mässab Jumala vastu. Sama kehtib ka halbade institutsioonide (nagu näiteks orjapidamine) suhtes. Ka see on Jumalapoolne korraldus, millel lõplik eesmärk on hea. Riigi ja kiriku suhted, kooperatiivsed, kirik õpetab kodanikekohustusi, rahu pärast on vajalik kuuletuda, riik omalt poolt kaitseb rahu, õiget usku ja ei sekku kiriku õpetusse. Elu lõpus jõudis arusaamisele, et sunniviisiline hereetikute korrigeerimine on vajalik. Selline hoiak põhines tähendamissõnal Luuka 14:21-24, kus isand kutsub külalisi pidusöögile, kuid kui need ei tule,
vajab ranget distsipliini (asketismi), nii saavad inimesed elada ühiskonnas ainult siis, kui võimu omav valitseja allutab endale mässajad ja lahkusulised ning tagab korra. Kui rahvast valitseb despootlik keiser, siis ka selles on olnud mingi sügavam ja hea põhjus. Õelad valitsejad on Jumala karistuseks rahvale, kes nende vastu mässab, mässab Jumala vastu. Sama kehtib ka halbade institutsioonide (nagu näiteks orjapidamine) suhtes. Ka see on Jumalapoolne korraldus, millel lõplik eesmärk on hea. Eristama peaks Augustinusel seetõttu kahte mõistet "õiglane riik" ja "riik, mis on Jumala ettehoolduses", ettemääratuses, Jumala tahtes. Nt Saddam Husseini riik ei oleks Augustinuse hinnangul ilmselt õiglane riik, küll aga on Husseini võimuletulek ja võimult langemine jumaliku ettehoolduse küsimus, sest keegi ei tule võimule muidu kui Jumala tahtes ning türann või
annaabi.ee 
