· Purjus olek on meelitav kurat, magus mürk, meeldivat patt; kes iganes on see, ise ei ole. · Usk on uskuda seda, mida me ei näe, ja tasu selle usk on näha, mida me usume. · Ära püüa mõista, et te usuksite, kuid usun, et saate aru. · Hirm on vastus inimese südames kui selle üks asi on ohus. · Ta soovib anda kes nõustab meid küsima. · Jumal armastab igaühte meist, nagu oleks neis ainult üks meist. · Miski iganes seotud jumalakartuse ja reaalne pühadus on võimalik saavutada ilma armust. · Ilma sõbrad keegi ei valiks elada, kuigi ta oli kõikide teiste kaupade puhul. · Ma tahan, et mu sõber minust puudust nii kaua kui ma igatsen teda. GEORG WILLHELM FRIEDRICH HEGEL (27. august 1770 - 14. november 1831) ELULUGU Georg Willhelm Friedrich Hegel oli saksa filosoof. Hegeli sündis Stuttgart 1770.aastal. Ta õppis Kuninglikus Keskkooli Stuttgardis 1777-88 ja leotatud nii klassikat kui ka
allkiri. Tuginedes sellele käskkirjale, moodustati ka uuenduslikud väeosad- tõkkepataljonid (zagradbat). Selle üksuse kohustuseks oli suunduda vastaste selja taha ja tappa iga võitleja, kes taganes või ei jooksnud piisavalt kiiresti. Läheneva Stalingradi lahingu eel surmati tuhandeid Vene sõjamehi, kes langesid võitlustandril distsipliini tagamiseks organiseeritud halastamatute tõkkepataljonide, karmide kaasmaalaste kuuli läbi. Stalini käsk tekitas Punaarmee võitlejate seas jumalakartuse ja võib-olla ka tugevdas venelaste kaitsehimu (Bastable 2008: 32-34). Võitlema hakkas Stalingradi rinne, keda juhtis Vassili Gordov. Samuti saatis Stalin linna operatsioonide ülevaatajaks Georgi Zukovi ning nõudis Stalingradi täielikku kaitset. Linna pidi kaitsma Vassili Tsuikovi 62. armee ning Zukov hakkas moodustama lisajõude Pauluse 9 armee vastu, et kindlustada maksimaalne vasturünnak
,,Aga uputan enda siiski!" karjus teine voorimehe pealt. ,,Uputan südaöösel, kus keegi mu karjumist ei kuule!" Ja uputaski, niipea kui lahti sai. Jumala tõsi, mis ma räägin. No mis sa ütled niisukese silla kohta?" Aga Indrek ei osanud midagi lausuda niisuguse imeliku silla kohta. Sellepärast jätkas Tigapuu natukese aja pärast: ,,Aga tead, mis mina ütlen: kui mina peaks millalgi minema ennast uputama, see tähendab, ega ma ei lähe ju ja seda mitte jumalakartuse pärast, sest jumalat ei karda ma põrmugi, seda sa pead teadma, aga see on muidu nõnda rääkida, et kui ma läheks, siis tead, mis mina teeks?" ,,Kust mina seda tean," vastas Indrek. ,,Arva," ajas Tigapuu peale. ,,Ei oska arvata." ,,Kas tõesti ei oska?" ,,Ma pole kunagi uppujat näind," seletas Indrek. ,,Küll oled sina alles rumal!" hüüdis Tigapuu. ,,Siis kuula: kui mina lähen end uputama, siis võtan