Muinas Julle Elas kord poiss, kelle nimi oli Juulius, aga s]prade jaoks oli ta lihtsalt Julle. Talle meeldis joosta, jalgpallimängida, aga üle kõie meeldis talle vanaaega uurida. Kui ta ühel ilusal täiskuu õhtul magama jäi, sattus ta oma unenägudega vanaaega. Alguses tundus koht talle natuke võõras, kuid edasi liikudes märkas ta enda umber vanaaega. Akende ees olid seapõied, uksed olid madalad, ning vanamemmed keetsid lõunaks jahukörti. Peagi olidki taadid kohal, ning kõhud olid tühjad nagu huntidel. Nad asusid peagi sööma, et varsti tööle tagasi minna.
Üks päev Muinas-Julle elus "Jälle, " ütlesin ma nördinult, kui mu kirves tabas tüüpilist kõva kamakat. Arvasin, et see on järjekordne päikesejumal Amon Ra kuju, mida olin selle kuu jooksul leidnud juba terve tosina. Otsustasin sellest hoolimata kuju välja kaevata. Kui olin edasi kaevanud, oli mu üllatus suur, sest ,,kuju" ei osutunudki kujuks, vaid hoopis millekski suuremaks. Ma ei saanud aru, millega on tegu, kuid kaevasin siiski aina edasi ja edasi ning mulle tundus justkui lõppu ei tulekski. Vahepeal näis, nagu tundmatu eseme pikkus oleks veninud lausa valgus kilomeetriteni. Muudkui kaevasin ning kaevasin, labidat aina sügavamale lükates, lootusraas kustumas. Äkitselt avastasin, et olen kaevetöödega lõpule jõudnud ning otsustasin "kuju" ära mõõta. Lähemal vaatlusel osutus see "kuju" umbes 150- meetriseks kraanataoliseks masinaks. Kuid siiski tundus see mulle võimatu, kuna minu nägemuse kohaselt pär...
Sellise analüüsi puhul tuleb rääkida ka näitejate kehakeelest ning zestidest. Selles etenduses oli palju erinevaid märke osatäitjate kehakeeles, mis viitasid nende sisemisele rahulolematusele või siis tegelaste vahel olevatele pingetele. Üheks oluliseks näiteks on siin Hedda ning tema pidev kaela ,,mudimine". Korduvalt on näha Heddat enda kaela mudimas ning õhku ahmimas, justkui oleks viimane kohe-kohe otsa lõppemas. Esmakordselt on seda näha kohe alguses, peale tädi Julle äraminekut. Hedda võtab käega kaelast kinni, mudib seda silmnähtavalt tugevasti ning õhku ahmides sõnab ta pooleldi sosistades: "Palun, palun...". Selline käitumine viitab tema sisemisele rahutusele, ta tunneb, et on sattunud kuhugi lõksu, millest tal väljapääsu ei ole ning see võtab ära tema õhu, ta võibki reaalselt tunda, et ta ei saa hingata. See võib olla ka märk kergematsorti paanikahoost. Lavastuses on juba algusest peale väga olulisel kohal lilled
(Karu jt 2012a, Karu jt 2012b). Eestis aidatakse liiga vähe lapsi tagasi oma perekondadesse. Põhjuseks asjaolu, et sotsiaaltöötaja ja lapsevanemate vahel puudub vastastikune usaldus, kuna sotsiaaltöötaja on lapse perekonnast eraldanud. Sotsiaaltöötajad ise on leidnud, et probleemi aitaks leevendada lastekaitsetöötajate arvu suurendamine, mis aitaks kaasa töökoormuse hajutamisele (Julle 2010). ÜRO lapse õiguste komitee tõi juba 2003. aastal Eesti puhul probleemina välja vähese teadlikkuse laste väärkohtlemisest, kuritarvitamisest kodus, koolis ja asutustes ning perevägivallast ja selle mõjudest. Eesti ühiskonnas on laste väärkohtlemine, sh laste kehalise karistamise aktsepteerimine tõsine probleem (Lastekaitse seaduse… 2012a). 2002. aastal läbi viidud teismeliste väärkohtlemise uuringus selgus, et 93%
annaabi.ee 
