Mõte ei pruugigi selguda praegu. Vähemat, rohkemat olla ei võinuks. Parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume preagu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. „Kahekesi“ Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus, hing kui enam end laulma ei sea, jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus, et Sind järgides teinuksin vea. AITÄH KUULAMAST!
On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Luulenäiteid Kahekesi Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Lisaks poetiseerimisele ja tõlkimisele on Alliksaar kirjutanud ka lauludele sõnu. Aastal 1976 kirjutas Alliksaar laulu "Ahtumine". "Ahtumine" Jäääre esituses Kasutatud allikad https://60ndadeestikirjanduses.weebly.com/artur-alliksaar.html https://et.wikipedia.org/wiki/Artur_Alliksaar https://luuleleid.wordpress.com/tag/artur-alliksaar/ http://miksike.ee/documents/main/lisakogud/kirjandus/alliksaar.htm Tänan kuulamast!
„Luule“ (1976) „Päikesepillaja“ (1997) „Väike luureraamat- Artur Alliksaar“ (1984) „Alliksaar armastusest“ (2002) 3 Kahekesi Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus, hing kui enam end laulma ei sea, jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus, et Sind järgides teinuksin vea. 4 Unuvate õhtute laul Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid ei hävine, ta magusast jääd küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi. Sa oled võlgu ainult sellele,
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu. Alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. Kahekesi. Millal viljasid valmib me ulmedepuus, ma ei tea. Ainult tean, et kui ükskord nad sulavad suus, on nii lõpmata hea. Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus, hing kui enam end laulma ei sea, jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus, et Sind järgides teinuksin vea. 6. On asju, milles eksida ei Unuvate õhtute laul
annaabi.ee 
