aastal Tartus, saatis ta ka oma esimesed eluaastad seal mööda. Kuno elas emaga Mäe tänaval ning siiamaani mäletab selgelt, kui 1940.aasta suvel Punaarmee linna sisse marssis. Järgnes koolitee, millest paar klassi läbi ta ka Ahjal onu juures elades. Keskkoolis käis ta Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis (kuigi tollal oli kooli nimi Tartu I keskkool, kutsusid Kuno ja tema klassikaaslased seda ikkagi Treffneri nimega). Treffneris õppimise ajal oli tema esimene ja ainus kokkupuude ka julgeolekuorganitega. Lõpuklassis olevat ühe tunni ajal 2 poissi arreteeritud ning Kuno kutsuti direktori juurde, kus ta üle kuulati. Kogu krempel käis selle üle, et eelmainitud poisid olid lugenud Albert Kivikase romaani „Nimed marmortahvlil” ning hiljem kokku saades selle üle arutanud. Kunol polnud sellega mingit pistmist, kuid see väike ülekuulamine direktori kabinetis tollal sai hiljem takistuseks välismaale reisiloa saamisel. Ta lõpetas kooli 1950
1953 Kersteni komisjon uuris vägivallapoliitikat tähelepanu Baltimaadest väljaspoolgi venestamispoliitika vastu ja mis lõppes avaliku kokkupõrkega Baltiriikides Üritati kaitsta rahvuslikku identiteeti julgeolekuorganitega. 1956 veebruar mõistis N. Hrustsov avalikult hukka Stalini isikukultuse Laulu- ja tantsupeod Nn 40 kirja koostamine, protesteeriti nõukogude jõustruktuuride vägivalla vastu ning avaldati muret rahvuskultuuri olukorra pärast
diajal kontrolliti konkreetset inimest või ümber 41. Kaardiväe Eesti Laskurkorpuseks. malikult põhjalikult, et välistada hilisemaid See saadeti laiali 1946. aasta mais, ning seejärel komplikatsioone. Katseaja edukalt läbiteinu eksisteeris kuni 1951. aastani 22. Kaardiväe kinnitas lõpuks oma allkirjaga, et on nõus Üksik Laskurbrigaad, ja kuni 1956. aastani 118. tegema koostööd julgeolekuorganitega. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline Nuhkimine oli nõukogude ühiskonnas Laskurdiviis. Ka väeosa ohvitserkond oli üsna ulatuslik ja võimude poolt soositud. KGB komplekteeritud valdavalt eestlastest. asjaajamises oli igal nuhil oma kindel Rahvusväeosadest loobuti pärast seda, kui agendinimi ja isiklik agenditoimik
Beria oli 20ndatel-30ndate alguses tegutsenud partei ja julgeoleku liinis Taga-Kaukaasias, tema jaoks murranguperioodiks sai Suure Terrori aeg, tema oli see, kes Nikolai Ježovi, kes oli 30ndatel Siseasjade Rahvakomissariaadis terrori üks olulisemaid läbiviijaid, asemel tuli 1939 Siseasjade Rahvakomissariks. Beria ajal Suur Terror lõppes või seiskus. Polnud tema teene, selle oli Stalin selleks ajaks ära otsustanud. Jääb ka hiljem seotuks suuremal või vähemal määral julgeolekuorganitega, temast saab ka täitevvõimu liinis väga oluline figuur. Kindlasti on tema üks kõige tõhusamaid administraatoreid pol ladvikus. Bulganin oli 30ndatel parteitööl, sõja ajal tegutses erinevate rinnete poliitvalitsuses, sõja järel saab temast üks Stalini lähimaid abilisi sõjaväeküsimustes, ka kaitseminister. Sõjaväelastele see ei meeldinud, kuna Bulganini enda väejuhi võimed olid kehvad. Voznessenski, Ždanov, Kuznetsov olid seotud Leningradiga, on kõik tulnud
"instrueerijaid" ja kaastöölisi, kes omasid varsti toimetustes rohkem võimu kui väljaandja ja peatoimetajad kokku. Esialgu taheti, et endised ajakirjanikud uue võimuga koostööle asuksid. Need, kes avalikult deklareerida julgesid, et nad kommunistidega koos töötada ei taha, kadusid jäljetult, näiteks ajalehtede korrespondent Arved Ojari Tartust. Toimetustes hakkas ringi liikuma teisigi imelikke tegelasi, nagu TASSi korrespondendid, kellel olid sidemed julgeolekuorganitega. Vabariigiaegsete eesti ajakirjanike andmeid koguti ja kasutati nende vastu, ka nende lähedasi hirmutades. Võib niisiis väita, et Nõukogude okupatsioon algas just infovahendite hõivamisega. Raadio ülevõtmist 21. juunil 1940 on tolleaegsed raadiomehed kirjeldanud kui "räuskavate kommunistide" diktaati relvade ähvardusel. Õhtuste päevauudiste ajaks toimetati ETA sõnumeid päevastest sündmustest (miiting Vabaduse väljakul,
annaabi.ee 
