nõukogu esimehe kohalt vabastada. Saavutati kompromiss, Mannerheim jäi kohale ja kaitsekulutusi suurendati oluliselt. Uutes oludes muutusid ka Mannerheimi sisepoliitilised tõekspidamised. Kui ta varem eitas igasuguseid kompromisse ja järeleandmisi endistele vastastele, siis alates 1933. aastast asus ta rõhutama rahva ühtekuuluvustunde vajadust. MANNERHEIM TALVESÕJAS Talvesõja põhjused ja ka sõjategevuse käik on eestlastele üsna hästi tuntud. Nende Soome juhtpoliitikute ring, kes 1939 Soome-Nõukogude läbirääkimiste käiku lähemalt tundsid ning otsuseid langetasid, oli vägagi kitsas. Lisaks puudus üksmeel järeleandmiste ulatuse osas. Moskva suhtes jäiga kursi pooldajad ei pidanud sõjaohtu aktuaalseks või oletasid, et ega venelased talvel ei sõdi. Lisaks lootsid liiga paljud Rootsi ja teiste riikide toetusele. Mannerheim kirjutas hiljemgi: "Olen veendunud, et Põhjala, jah, isegi üksnes Soome ja
11 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 97 12 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 97 13 ,,Oleviku minevikud" (2010) lk 99-104 pakub sel kirjapandu ajaloolastele tõsist huvi, eriti kui tegemist on sise- ja välispoliitika võtmetegelastega.14 Poliitiliste olude muutudes vabanes kammitsaist ka kirjasõna Eestis ja vallandus mälestuste laviin. Paljud inimesed tahtsid nüüd öelda seda, mida aastakümneid oli kantud südames ja saladuses hoitud. Alates 1990 aastast on ilmunud erinevate inimeste ka juhtpoliitikute mälestusi ja elulugusid kajastavaid teoseid.15 Memuaaride väärtus on nende tõetaotluses, mida ei saa nõuda kunstkirjanduselt. Ajalooallikana on mälestuste osakaal kõrgem seal, kus muid allikaid on vähe, puuduvad üldse või on kasutuspiirangute tõttu uurijatele kättesaamatud. Nagu teistegi ajalooallikate puhul, määrab mälestuste allikaväärtuse usaldusväärsus, mida tuleb allikakriitiliste meetoditega
suurenemise tunnistajad. "Ühiskondlik lõhe" on sõna- ja seisukohavõttudes sageli kõlanud sõnapaar. Enamik Eesti poliitikuid raius nagu rauda, et mälestusmärgi vägivaldse teisaldamisega ning sellele järgnenud märuliga Tallinnas ja teistes linnades olevat see lõhe hoopiski vähenenud ning pronksmehe küüditamine soodustanuvat kõvasti venekeelse elanikkonna integratsiooni. Õnneks tekkis sellele arvamusele kohe ka mitmeid oponente, kes juhtpoliitikute seisukohale vastandusid. Mina olen veendunud, et aprillisündmustega ühiskondlik lõhe hoopiski süvenes. Emotsioonid võidavad mõistuse On vale ja valus, et Eestis parteielus lehvib ringi jesuiitlik vaim, mis rakendab järjest sagedamini ja avalikumalt oma sisepoliitilise võimuvõitluse rakendi ette teemasid, mille puhul oleks vaja hoopis suuremat riigimehelikkust ja lugupidamist nende suhtes, keda need teemad otseselt puudutavad. Pronksiöö kujunes Reformierakonna sooloks
lähiajaloos, mille mõtestamine seisab paljuski veel ees. Samal ajal aktualiseerib impeeriumi saatuse probleemi ühiskondlik tellimus – postimperiaalse nostalgia tugevnemine Putini valitsemisajal, mis on seotud tänaste venemaalaste identiteedi- otsingutega. 69 Крючков В. А. Личное дело. Три дня и вся жизнь, 316–320. 70 Широнин В. КГБ – ЦРУ, 169–172, 180–182, 185. 71 Samas, 172–173, 177. 72 Samas, 185. 152 Juhtpoliitikute mälestustest on kõigile küsimustele kompetentseid ja ausaid vastuseid asjatu otsida. Pigem tuleb leppida tõdede paljususega – nagu ajaloos üldse. Perestroikaaja juhtivad tegelased õigustavad oma tegusid, süüdistavad kuna- gisi vastaseid ja oponente ning võitlevad nii oma koha eest ajaloos. Vanade arvete klaarimine, avalik vaen ja vihkamine, teadlik valetamine ning provokatsioonid, laim ja võltsingud ning äärmine irratsionalism pole siin erandlikud nähtused. Esi-
annaabi.ee 
