Kontakti otsimine pole pigem pagulaskirjanike nähtus, pigem ollakse enesesse kapseldunud. 40ndate lõpust ja 50ndate alguses võib hakata rääkima modernistlikust hüppest. Tavaliselt selline modernistlik hüpe võiks olla midagi sellist, kus kirjanikud teevad tugevat häält, kuulutavad midagi, teevad manifeste, seda ei tule, kirjanikud püüavad väita, et nad ei tegele üldse modenismiga. Seda võib kirjeldada kui hiilivat hüpet. Tähenduslik on see, et mingid juhtautorid (Ristikivi, Kangro, Lepik jt) muutuvad modernistlikus suunas ja kui selline autor muutub, siis nad kannavad üldist kirjandusideoloogia muutust oma loomingus kaasas. 50ndate 60ndate vahetusel toimub lisaradikaliseerumine. Aktiivsuse ja radikaalsuse puhang hakkab muidugi ka vaibuma ja tekib pagulaskirjanduses üsna loomulik tsükkel, on välja kujunenud autorid, kes on pagulusse läinud, siis tuleb väike lisalaine debüüte 60ndate kandis. Siis juba autorid, kes
Mille poolest erinevad 21. sajandi eesti luule põhijooned 1990. aastate luulest? Kivisildniku skandaal (1996) toimus kirjandusmuutuste uute kehtestamise aeg (internet). Hüpertekstuaalne versioon Aare Pilve luulekogu ,,Üle" ning Hasso Krulli ,,Trepp" hakati uut moodi tekste kirjutama tänu internetile. Tehti luuleteos, mida ei saa raamatukujul esitada. Tehnika muudab kirjanduse olukorda ja selle levikut. Alates 1990. aastate keskpaigast ja/või 21. sajandi algusest. Varasema murrangu juhtautorid (Krull, Kivisildnik jt) saavutasid järk-järgult hea positsiooni. Murrang 90ndate alguses oli järsem, kui varasemad ja hilisemad muutused. Tekkisid vastuolud ja pinged. Uusi luuletajaid tuli juurde 00ndate alguses murrangujärgsetes meeleoludes peegeldatakse eelkäijad, mõned on inspireeritud eelkäijatest. Eesti-vene luule muutub arvestatavaks nähtuseks ja võru luule saab laiema kandepinna. Varem vabavärsi suurem levik (muutuse algus on 90ndate aastates).
esinemisvõimalustele. Mõnikord lasti trükki ka "kahtlast" kirjandust, kui kirjanik oli tuntud, nagu Kaplinski või Runnel. Stagnatsioon kestis kuni 1985. a. 1970.-80. aastate luule Piirid laulu- ja luuletekstide vahel hägustusid. Eriti just Hando Runneli ja Jüri Üdi puhul avaldub laulmise spetsiifikaga seotud poliitika toomine kirjandusse. Noore põlvkonna enesekuulutusena tuli esile nn popluule olme- ning linnakultuuri peegeldus. Nii mõnedki juhtautorid (Rummo, Isotamm) vaikisid, neile iseloomulik retooriline vabavärss peaaegu kadus. Modernistlikud luulesuunad tulid esile Andres Ehini ja Toomas Liivi luules. Kõnekeele kasutamine luules vähenes. Lõhe ametliku ja mitteametliku kirjanduse vahel hakkas suurenema. Käsikirjaliselt hakkas levima nn underground-luule, milles kasutati ka ebatsensuurset slängi. 1980. aastatel iseseisvus punkluule (Tõnu Trubetsky jt). Loobuti isiklikest tõeotsingutest ja
annaabi.ee 
