olla lihtsalt tugev ja proovida hakkama saada. Kindlasti on vaja sõpru ja lähedasi, kes alati sulle olemas oleksid. Poisid tulevad ja lähevad aga sõbrannad jäävad ! Õnneks olen mina niiii õnnelik. Ma pole kunagi varem midagi sellist endas tundud. See on tõesti kirjeldamatu. Mul on keegi, kelle nimel olen ma valmis kõigele ja kõigile ei ütlema. Keegi, kes on mind muutnud palju paremaks. Keegi, kelle nimel ma pingutan, et teda mitte kaotada, sest kaotus oleks mu elu peaaegu, et jubedaim asi. Keegi, kes teeb mind õnnelikuks. Keegi, kes hoiab ja toetab, austab ja armastab. Keegi, keda nägemata on olla lihtsalt niiiii valus.. ja juba minutipärast kui ma teda alles nägin, igatsen ma teda.. Keegi, kellega saab jagada alati nii rõõmu, kurbust, pisaraid ja naeru.. Keegi, kes on mu südames niii sügaval.. Keegi, kelleta ma ei saaks.. keegi, kelleta ma ei tahaks ! Keegi, kes on lubanud mu kõrval olla nii heas kui halvas ja ma loodan sügavalt, et ma ei kaota teda kunagi !
Lavale jõuavad Smuuli esiknäidend ,,Atlandi ookean" ning Ranneti ,,Südamevalu", laiemat tähelepanu äratab Liives kolmik, kelle näidendid moodustavad järgmise kümnendi lavakirjanduse tuumiku, esindab stalinistlikust sotsialistliku realsmi paradigmast eemaldumise variante. Elusarnasuse printsiip realism taaassünnib. Tagasipöördumine olmerealismi juurde (Liives). Juhan Smuul (1965. a Polkovniku lesk, Kihnu Jõnn). Egon Rannet (Eesti kirjanduse jubedaim kirjanikuna. Kaval ja osav, tajub, mida antud ajal saab kirjutada). Ardi Liives (realistliku koodi tulek on hästi demostreeritav. Menukas näidenditega). Boris Kabur (menukas lastenäidend ,,Rops" (1964).Tehniline revoultsioon ja ulme teemad tungivad kirjandusse. Mängitakse läbi eetilisi teemasid. 2. Eesti luule põhisuundumusi ja autoreid aastatel 195665. Luulekeskne aeg (1960ndad). Teist nii luulerohket polegi olnud. Suurte tiraazide fenomen.
Neelates alla vaid osa pakutavast, suudab Ego hääle assimileerida ning mõistab, et hääle poolt pakutav vaid näis kurjana. ,,Tegelikult on seesmine hääl ,,Lutsifer" selle sõna kõige rangemas ning ühemõttelisemas tähenduses. Ja see seab inimesed silmitsi ülimate moraalsete otsustega, ilma milleta ei suuda nad kunagi saavutada täielikku teadlikkust ning saada isiksusteks. Kõrgeim ja madalaim, parim ning jubedaim, kõige tõelisemad ning kõige petlikumad asjad on seesmise hääle puhul kokku segatud kõige arusaamatumal moel, avades nõnda meis segaduse, valelikkuse ning meeleheite kuristiku. Muidugi on inimestest absurdne süüdistada Looduse kui kõik-toitja ja kõik-hävitaja häält kurjas." (JUNG 1991:184-185) Taoline mõttekäik näitab meile asjade olemust ambivalentsena. Jung ütleb, et Kuri, mis tuleb