Josefile aga ei öeldud, milles teda süüdistati. Peale ülekuulamist ütles inspektor talle, et ta on arreteeritud, kuid ta võib endiselt tööl käia ja elada edasi nii nagu varemgi. Peale tööd vabandas Josef perenaise ees oma vahistamist, kuid perenaine tundus seda mitte pahaks panevat. Seejärel ootas ta Bürstnerit, et vabandada ka tema ees, sest ülekuulamine oli tema toas toimud. Bürstner oli esialgu hämmeldunud, kuid lasi siiski Josefil talle hommikustest sündmustest ette kanda. See aga köitis perenaise õepoja tähelepanu ning Bürstner palus Josefil lahkuda. Enne lahkumist suudles Josef Bürstnerit. Josefile öeldi, et uurimine toimub järgmisel pühapäeval. Ta sattus hämmingusse, kui ta nägi, et kohtuks on korterelamu vaesunud naabruses. Kuna tal polnud täpset aadressi, siis pidi ta hakkama õiget ruumi selles korterelamus otsima. Talle tuli vastu üks pesunaine, kes viis ta kohtusaali
läheks koos Josefiga Saksamaale ära. Nad leppisid kokku, et nad jätkavad teed koos Zürichist. Nii nad läksid lahku, Josef ostis rongipileti ning Helen enda sõbranna Ella autot tagasi viima. Josef läks ühte pansionaati, ta pani kohvri tuppa ning maksis nädal ette raha ära, et kahtlusi ei tekiks. Ta läks Rein`i kaldale, tukastas seal paar tundi ning otsustas siis põgeneda mööda jõge, ujudes nagu ta oli tulnudki. Siis aga oli Josefi selja taga tolliametnik, käskis Josefil tollipunkti tulla koos temaga. Tollipunktis uuriti, et kes ta on. Josef ütles, et tal on kaks kohvrit pansionadis ning tal on tehtud nädalane ettemaks. Ta tahtis tõestada, et ta ei ole põgenik ega röövel. J läks koos tolliametnikega pansionati asju tõestama. Tolliametnikud leidsid kohvrist kirja, mis oli kirjutatud sõjaväelase Georg Jürgensi poolt. Josef ei teadnud kirja olemasolust (kiri oli kirjutatud Heleni käekirjaga). Tolliametnikud austasid Josifit, et ta oli
pidamisest. Lõpuks jõudis ka Zchwarz Zürichi. Heleniga kohtus ta hotellis, kus nad elasid nädala. Nad ei saanud ühte tuba võtta, kuna neil olid passides erinevad nimed, seega pidid elama erinevates tubades. Ühel päeval kui Josef Heleni juurde läks leidis ta sealt eest saksa konsulaadi ametniku härra Krauseri. Krauser küsis igasuguseid küsimusi. Kuid Helen luuletas Josefist loo kokku, et mitte mingit kahtlust äratada Krauseris. Ta valetas, et Josefil on naine ja lapsed. Pärast seda nad lahkusid Sveitsist. Nad käisid Prantsuse konsulaadis, et viisat saada, mille nad said sekeldusteta aastaks. Nad üürisid maja, mis asus järve kaldal. Seal nad olid õnnelikud. Ning selles majakeses märkas Josef Heleni kõhul armi, mis jooksis üle ta kõhu. Ta oli seda ennegi märganud, nüüd aga torkas see pruunil nahal selgemini silma. (lk 125) Suve lõppedes läksid nad Priisi, kus nad said väikese toa. Nad elasid ühes hetkes korraga. (lk128)
annaabi.ee 
