Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised. 1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud. 1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja. Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (17731824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika. Litograafia, kui graafikaliigi ja litograafiatöökoja kuulsus kasvas kiiresti. 1810. aastal alustati Baieri kuninglikes kunstikogudes leiduvate 15.18. sajandi meistrite joonistuste populariseerimist ulatusliku sarja "Litograafiad" kaudu, mis ilmus
Rühmas peavad nii õpetajad kui lapsed üksteisest lugu pidama. Üleüldine lugupidamine loob rühmas terve õhkkonna. Õpetajad on mõistmise, lugupidamise ja hoolitsusega lastele eeskujuks. See, mida lapsed enese ümber kogevad, ajendab neid ka enesest lugu pidama ja on kindlaks aluseks laste omavahelistele normaalsetele suhetele. Kui õpetajad igast lapsest lugu peavad, õpivad lapsed kõiki omaks võtma aeglasi jooksjaid, suurepäraseid joonistajaid ja isegi halvastikäituvaid lapsi. Kui lapsed tunnevad ja näevad, et iga laps võetakse omaks ja kõikidest peetakse lugu, tunnevad nad ennast mugavalt ning võivad arendada oma huve ja stiili. Lapsed on tundlikud siiruse suhtes, millega neisse suhtutakse. Kiitus tehtud töö eest peab olema aus ning suhtlemine loomulik. Lastele meeldib eakohane huumor ja nad reageerivad sellele. Koos lastega naermine aitab tugevdada sõprust ja innustab koostööd. 4.2 Erinevuste õpetamine
On haigusi, mis kahjustavad inimese ruumilist intelligentsust (ta ei mõista enam joonistusi) või füüsilist intellektuaalsust, aga ka isikupärast intellektuaalsust. Gardneri mitmese intelligentsuse tõepärasuse kasuks kõneleb ka autistide olemasolu. Need vaimselt väärastunud isikud võivad olla mõnel alal silmapaistvalt andekad, vaatamata nende madalale üldisele intelligentsusele. On andekaid joonistajaid, kalendriarvutajaid, laevamudelite ehitajaid, muusikuid jne. Samas on juhitud tähelepanu sellele, et autiste on äärmiselt vähe üks-kaks iga tuhande kinnisele ravile allutatud väärastunud haige kohta ja nende erakordsed võimed reeglina avalduvad vaid väga kitsastes piirides. Näiteks kalendriarvutajal ei tarvitse olla üldse muid matemaatilisi võimeid ja ta ei pruugi suuta liita isegi ühekohalisi arve.
annaabi.ee 
